JaRe Blog

Lõika vaasi ilusad lilled, vaata kui palju nad rõõmu toovad. Milline värv, milline lõhn, milline imeline kaudidus ja sära. Kui palju võib saada väga vähesega.  Ei sõltu milline see lill on, rõõmu saab see valmistada ikkagi.

Üks asi mis nende lilledega aga ei juhtu, on vilja kandmine. Mitte et nad ei takaks, mitte et nad seda ei suudaks. Lill vaasis suudab isegi õied lahti teha ja kinni panna, suudab kasvadagi, aga midagi on siiski puudu.

Vilja kandmiseks on vaja juurt. Lõikelillel seda pole. Nad on ilusad, lõhnavad hästi, toovad palju rõõmu oma iluga. Aga vilja nad ei kanna, vilja neil ei ole, sest pole juurt.

Aga inimesega pole teisti. Inimesegi elus võib kõik hästi olla. Nad võivad koguni rõõmu teistele valmistada, hästi käituda, häid sõnu kasutada, kenasti naeratada, head muljet jätta, aga omti ilma ilma püsiva viljata.

Mis on siis see vili, mida Jumal meilt ootab. Vili on see, mis jääb vili on see, mis paljundab elu. Vili toob uue elu kusagil mujal teises kohas. Vili toob elu teistes. Kaunid sõnad ja teod on lillelõhn, see tuleb ühest allikast sellest lillest endast. Hea inimene valmistab palju rõõmu, aga seegi tuleb ühest allikast sellest inimesest endast.

Vili aga ei ole ilus nagu lillelõhn, ei peagi olema, vili ei ole ilu jaoks, see on vilja kandmse jaoks uue elu jaoks.

Ka inimese elus saavad olla viljad. Piibel räägib et vaimu vili on armastus, rõõm, pikk meel, tasadus, kasinus, enesekontroll. See on midagi mis ei saa toimuda ilma juureta. Lillel on ilus sära aga vilja ta kandma ei hakka, kui pole juurt. Inimesel võib olla kena naeratus, aga pikk meel on midagi milleks on vaja palju enamat. Tasadus on palju enam kui ilusad sõnad.

Enesekontroll, tasadus, ja kõik need on vilil. See toob esile teistesgi midagi. Kui krislase elus on usk ka tegelikult, siis see tuleb esile ja see tekitab ka usku teistes.

Vahel me mõtleme, et meie vili peab kindlasti olema teine pöördunud inimene. See on kõige ideaalsem absoluutselt. Sellist vilja sooviksin, loomulikult. Aga üks puu, mis vilja kannab ei saa saavutada et iga vili ka nii kasvama läheb, et sealt teine puu kasvab. Ta ei saa seda tagada, see kas mingi puult mahakukkunud tammetõru kasvama läheb ei ole puu teha, see on looduse teha, Jumala teha tegelikult.

Meie osa on vilja kanda. Rõõmusõnum on see, et kuivõrd viljast tuleb uus elu on kellegi teise käes. Aga üks asi mida vili saab teistele teha võib küll olla mõtlema panev. Vili on ehk midagi mis toob teises inimeses usku. Kas kohe pöördumist ja uut elu kristusest, uut kristlast, aga vili toob usku. Vili on midagi milles on juba endas elu.

Naeratus ja head sõnad, ja head teod ei pane veel uskuma. Aga vili armastus, rõõm, rahu, need on midagi mis tekitab teistesgi usku. Ta on tõesti kristlane, ta tõesti usub. Jumal on tõesti olemas. Jumal armastab siis ju ka mind… Ükskõik kuidas me selle sõnadesse panema. Aga vili on midagi palju enam, kui välist - sellel on sisemine elu.

Kui Wesley rõhutas sõdameusku, siis kindlasti mitte slle välise pärast, aga just selle vilja pärast, mida usk toob. Tõelise vilja pärast, mis toob usku ka teistele. Uut elu ja tõelist elu.

Jõuame tagasi juurte juurte. Juuri on vaja, et omada elu ja et teistesse anda elu. MIs on siis see juur.

Aga see on osadus Jumalaga. Osadus - ühendus, sõprus, tegelik osadus. Ei mitte arvatav või mõeldav. See on igapäevane tegelik armastus Jumala vastu. See on igapäevane ja tegelik Jumlasse kiindumine, temaga üle kõige arvestamine, tema sõna küljes elamine, tema üle kõige hindamine. See on tema küljest kinni hoidmine, on siis rasked või kerged ajad. See on Temast sõltumine rõõmsaltel päevadel ja kurbadel päevadel.

Mõni oskab hoida Jumalast kinni vaid siis kui on raske. Mõni aga vastupidi, hakkab Jumalas kahtlema kohe kui läheb raskeks. Ei. Kui sul on juurd sügaval siis on need siis kui on päikest ja siis kui on vilhma.

Kristus on meie juur. Elav ja toimiv usk mis loob usku teistes on meie vili.

See on veel vaid üks küsimus, kas olen mina ja sina ilus lill vaasis või juurtega maas .