Ennast õigustada… kelle ees?
Kas on võimalik ennast õigustadata. Ja miks peaks inimenes seda tegemagi. Inimeste ees võibju veel end õigustada, aga Jumala ees… Aga just seda tegi kord keegi… Piiblis on juttu Iiobist…
Jumalakartlik mees peab kannatama. See pole loogiline, see on mõistuse vastane. Ja nii tulevad kõik Iiobi sõbrad teda lohutama. Nad ootavad loogilist seletaust asjale aga ei leia. Vastupidi, iiob, kes peaks oma pattu tunnistama, et on eksinud, õigustab ennast. Õigustab et on õige, et kannatab ilmaaegu. Sõbrad ei oska slle peale teha muud, kui vaid noomivad Iiobit, et ta ei oleks nii põikpäine, vaja on vaid ühte, ütlelda ausalt et on eksinud….
Sõbrad lähevad teda lohutama, aga selles kõiges on nad pigem saanud tema süüdistajaks. Kuidas küll see juhtub inimesega. Küllap siis, kui teda ärritab midagi, millest ta aru ei saa.
Küllap on inimesel välja kujunenud üks pilt Jumalast, pilt , milest ta kinni hoiab. Sõpradel on üks kindel pilt loogilisest Jumalast. Teed nii juhtub naa, teed teisti juhutub teisiti. Kõik oleks nagu korras….. Aga….
Aga Iiobilgi on oma kindel pilt Jumalast. Ta on elanud õiglaselt, ta on teinud kõike mida vaja, ta on vaeseid aitand, ta on kümnist maksnud, ta on teinud oma igapäevast tööd, ta elanud, nagu üks jumalakartlik inimene elama peab. Jumalal oli isegi tema üle hea meel. Näeme loo alguses, et Jumala lausa kiitleb Iiobi üle. Aga ometi on ka iiobil üks kindel pilt Jumalast. See on ehk talle endalegi üllatuseks, mida ta Jumalast arvab. Ta avab selles osas oma silmad alles siis, kui tal väga raske on.
Rasked olukorrad avavad meie silmad ka sellele mida me arvame Jumalast. Me saame seda isegi teada, mida me enne vaid põgusalt ja pinnapealselt oleme hinnanud.
Iiob kaeba enda elu peale ja selle peale, kuidas asjad on selles elus ebaõiglased. Iiob on tark ta tõesti teab ju väga hästi, kuidas maailmas ei ole alati asjad loogilised. Ei ole alati nii, et õiglane saab õiguse tasu ja patune patu tasu. Nii tihti on kurjadel hea elujärg ja tublidel inimetel raske ja kannatus. Nii tihti on asjad hoopis teisiti kui sooviksid loota.
Iiob õigustab ennast taas aga nüüd mitte iimeste ees vaid Jumala ees. Vähe sellest oma suures valus ta ütleb Jumalale, et ta ongi selline - ebaõiglane. Ta arvab, et see on tõde millega minna Jumala ette et öelda ta on ebaõiglane. See on pilt mis tuleb ilmsiks, et Iiobil on Jumalast. Iiob, see õiglane ja tubli mees arvab, et Jumal on ebaõiglane….
Sõbrad, mida suutsid sõbrad, kas aidata iiobit. Ei nemad jäävad kindlaks oma arvamusele, et iiob on eksinud Jumala ees. Vähe sellest seal tuleb üks noor ja ennast täis mees kes on ärritunud, et vanad ja targad sõbrad ei suuda iiobit vaikima panna… Et iiobile on jäänud õigus. Et taas on iiob tõstnud kahtluse alla loogilise piltdi Jumalast. Kuidas võib küll see iiob kahelda Jumala selgetes teedes. Õiglane saab oma õiguse ja patune saab oma patu palga…. Nooregi mehe jutt on selge. Jumala on kõige üle ja kui ta on karistanud, siis ikka patu pärast. Ei saa end inimene õigeks teha…
Nüüd räägib aga Jumal…
Mis on siin Jumalal öelda. Ei kiida ta heaks Iiobi enda õigustust ega süüdistust Jumala suunas. Aga Jumala sõnum ei ole nagu on see sõpdael. Jumal ilmutab end läbi kõige loodu. Jumal ilmutab end suure ja võimsana, kelle suurus on mõõtmatu, kelle tarkus on ääretu, kelle vägi on üüratu, kelle valgus, in piiritu, kelle tarkus on ülisuur… Jumal ilmutab end talle ja küsib siis kas saad sina inimlaps öelda, milline Jumal peaks olema.
Siin mõistab Iiob enda viga. Just seda on ta teinud. Ta on ütelnud Jumalale milline ta peaks olema. Oh mind õnnetut, oh mind ülbet, oh mind rumalat… parandab Iiob meelt. Ma olen ju siiski vaid inimene, väike inmene ei saa mina õpetada Jumalat, milline ta peaks olema. Ei saa mina õigustada ennast ükskõik millise õigusega. See kelle ees ma seisan on Jumal. Jumal suur ja väeline suur ja auline. See on Jumal…
Iiob on kahetseb mida ta on Jumala kohta mõelnud ja öelnud. See on Iiobi õnn.
Jah tal on olnud pilt Jumalast. Suures valus ja kannatuses on see pilt talle endalegi selgeks saanud. Aga ta mõistab see on väär pilt . Ta mõistab et ta selliselt on vaid kuulnud Jumalst ja pole teda kaugelki mõistnud, talle lähedale saanud… Nüüd on saanud aga ta midagi aru, mis ta silmad avab..
Jumalt ei saa inimeen õpetada. Jumala on selleks liiga suur ja imeline. Jumal on võrratu oma suuruses ja väes… Ta ütleb, alles nüüd ma näen.
Kas vajame meie muutust oma arusaamises Jumalast. Kas kannab meid see pilt Jumalast, mida kanname oma südames päevast päeva. Kas meie argine arusaam Jumalast suudab meid kanda läbi ka raskustest. Kas jääb meie armastus Jumala vastu püsima ka siis kui on raskemad ajad. Kui asjad läehvad nii nagu mei ei taha, kui kuidagi moodi asjad ei ole loogilised ja kontrolli all…. Milline on meie pilt Jumalast. Kas jääb see püsime kuni meie viimase hingetõmbeni, kas jääb püsima meie kiindumus ja armastus Jumalasse…. See on see mida peame ka meie endalt küsima…