JaRe Blog

Mees täidab tööankeeti, kus tuleb vastata küsimusele: “Kas on sind kriminaalselt karistatud” Mees teeb linnukese kasti “EI”. Järgmine küsimus on juhuks, kui on vastatud “Jah”. Miks? Ta kirjutab vastuseks. “Sest ma pole kunagi vahele jäänud?”

Ta oli aus, see oli tema eriline osa. Kui palju püüab inimene sisendada endale et temaga on kõik hästi. Isegi eksimise juures kipub inimene liigagi kergelt ütlema: Ma pole kunagi teind. Ka kristlane, kes on unustanud oma pattud andestuse, võib ekslikult arvata nagu tema oleks alati olnud õiglane ja patuta ning et eksinud on vaid teised. Ometi olema andestuse osaliseks saanud just siis, kui oleme mõistnud ja tunnistanud oma eksimust. Just siis tegi ta meid uueks, puhastas meie südamed, andis uue ja puhta südame.

Andestus ei ole lihtsalt sinisilmne unustus. Samuti ei ole see näo tegemine, nagu midagi poleks olnud. See ei ole ka mitte toimunu tühistamine.  Pigem on see nagu võlavanglast pääsemine. Või hukatusest pääsemine. Inimene kes ise kuidagi ei suusaks maksta oma võlga lastakse vabaks. Piibli aegadel ning hiljemgi pidi võla pärast mine vangi või müüdama orjusesse mitte vaid võlgnik vaid koguni kogu ta pere. Ka kõik lähedased, keda ta armastas.

Aga siin on võidukas just arm ja halastus. Jumal on rikas heldusest ja armuline. See on Jumala loomus. Halastus ei ole haletsus, kuigi võivad olla sarnased sõnad. See on Jumala arkiivne armu pakkumine, uue jõu ja uue energia pakkumine sellele, kes seda väga vajab päev päevalt. Halastuse rikkus on Jumala kink.

Tihtipeale arvame, et arm sõltub ka meie palvetest. Ja olulordades, kus vajame Jumala armu ja abi, tuleks meil paluda, palvetada, et tema meid saaks aidata. Aga palve ei too armu meile lähemale. Arm on juba lähedal. Palvega saame vaid meie läheneda. Ei too palved Jumalt taevast. Meie olme need kes peame lähenema. Jumal on oma armuga alati valmis. Aga meie ei ole. Palve aitab meil läheneda tema armule.

Tee seda täna. Üks Jumala sõna lemmikväljenditest on “täna” mitte “homme”. Just täna on see võimalus et pöörduda Jumala armu poole ja leida temalt abi. See TÄNA tähendab ka meie raskuste ja katsumuste sees. See ei ole vaid homme, kui meil on parem ja praegu peame kannatama. Paulus ütleb ka …. hoopide all, vangis, mässudes, vaevanägemistes, valvamistes,
paastumistes… See on ka nende olukordade sees.

Lähene Jumala armule just nüüd, mitte hiljem, mitte homme… Tõestuseks, et sa tõesti toetud Jumala armule ei ole kordaminekud igas asjas. Vahel just see, kui väliselt on asjad justkui valesti ja sa ometi toetud kõiges Jumala peale. See on kus arm eriliselt avaldub ja on kinnituseks sulle endalegi. Oled alandlik Jumla ees ja ainus, mis sind hoiab ongi arm.

Kas peaksime lootma millegi muu peale kui Jumala arm.

Evangeeliumis Lk 9 näeme, et inimestel olid mitemsugused vabandused Kristuse järgimiseks. Nad tegid nii ja teisti, et anda omad vavandused järgimiseks. Kas meie teame mis on tänapäeva inmeste vabandused. Ära palun kiirusta. Kas me ka tegelikult teame. Küllap on sarnaseid asju, aga küllap mitte lõpuni.

Aga me ei peaks üldse mitte kiirustama vaadates, mis on teiste vastuseis ja vabandused.  Kui me üldse soovime mõista teisi, siis tasuks vaadata iseennast ja seda, milles meie sooviksime oma teed minna ja mitte Jeesuse teed. Milles sooviksime minna sinna, kuhu Jeesus meid saadav, või läheksime vastassuunas. Kas soovime pigem turvalist elu, ja ei ole valmis selleks, mida Jeesus meilt ootab….

Mis see tähendab, Inimese pojal ei ole aset, kuhu pea panna. Inimiese poeg ei paku turvalist ära olemist, ega selle maailma mallide järgi heaolu.

Meie vastupanu temale aga ei peata Jeesust inimesi ennast järgmina kutsumast. Kas vähe või palju ei ole Jeesuse jaoks küsimus. Ta kutsub järgima, kõiki kes soovivad.

Aaga sama moodi ei pea meie ise peatuma vaid kutsume ikka Jeesust järgima, on siis tulejais või mitte. Kui ei ole praegu on hiljem, Jumala töö läheb edasi. Igaüks otsustab ise, kas laseb Jeesuse kutsel enda südant, ja oma elu tervikuna puudutada, või teeb südame kõvaks ja “targaks” selle maailma arusaamade järgi…

Mida aga kindlasti tuleks vältida, see on üleolu ja ülbus nende suhtes kellele esitame Kristuse kutse. Kristus ise oli alati täis armastust kõikide suhtes, mis iganes inimesed arvasid või talle ütlesid…

Aramasuse meelsus ei tohi kunagi kaduda, kui see kaob on kõik kadunud. Tarkus ega andekus, ega inimlikud teod ega muud saavutused siin ei aita ega asenda Jumalalt antud meelsust.

Armastus olgu kõiges motiiviks, vastasel juhul leiame end inimlikus tarkuses aga kõledas tühjuses ja tegelikult surnud religioonis… Hoidku Jumal kõikväeline Jumal meid surnud kommete kombetalitluste eest, kus ei ole Kristust ega tema vaimu. Hoidku meid Jumal surnud religiooni eest meie kogudustes, meie kirikus tervikuna.

See mida Jeesus eelkõige meis teeb, on südame muutus… Ta kingib oma armastava südame, armastava meelsuse. Ja sellest saab kõik alguse, ilma selleta ei ole midagi… on vaid orjaikkes olemine…. Kombe täitmine….

Paulus teab mida ta räägib kui ta sellle eest Galaaatia kirjas meid hoiatab… Jeesus teab kui ta räägib, hoiduge variseride haputaigna eest. Wesley teadis, kui ta rõhutas üle kõige vaimu kaudu uussündi igühes, kes tahab järgida Kristust…. Südame muutumist tema vaimu läbi… Vastasel juhul oleme kadunud…

Kas peaksime siis end tagasi hoidma, tagasihoidlik ja diplomaatlik olema kõiges, mida usume ja mida oluliseks peame, või otsima kõiges siiski lõpuni minevat toetumist. Ja nii loobudes oma õiguest annab Jumala meile oma õigeuse ja kinniab oma sulast oma halastuse läbi…

Paulus on näide sellest, mida tähendab halastus. Paulus kes on andestuse osaliseks saanud, ei ole lihtsalt nautimas seda, mida paulus teeb. Ta ei ole mitte lihtsalt jalule tõstetud, ning taastatud. Ei ta pole taastatud et ta võiks jätkata tegemast seda mida ta ennegi tegi. Paulus on hoopis nüüd Jumlaat teenimas.

Suurest Jumala koguduse tagakiusajast sai armu ja halastuse kaudu Jumala teenija. Jumala halastus on teinud ja teeb ka meid jäkuvalt uueks, teiseks, Jumala teenijateks.