Teen mida vihkan, sest armastan
Kas pole sa vahest näinud tüdrukut autot parandamas… koos oma sõbraga õlise auto all, mutrivõti käes. Kas pole näinud ehk noormeest hobustega mässamas, või abialupaari seljakotid seljas, ühel üliõnnis nägu teine tüdinud, väsinud…
Siiski on inimene valmis tegema isegi seda, mida ta vihkab ja ei salli silmaotsaski, kui vaid selle kaudu saab olla koos sellega keda armastab. Koos temaga, kes teeb ka ebameeldiva töö meeldivaks..
Jumalaga osadus on kindlasti pühendumine, mis nõuab pingutust, distsipliini mida vahel ei soovigi ehk täita. Kas sportlane siis ei pinguta kui ta soovib saavutada midagi. Kas see alati tähendab siis seda et talle meeldib see valu, mida ta tunneb oma lihastes, kas talle meeldib see väsimus see ebamugavus, see meeletu vastumäkke jooks… Ei pruugi meeldida, absoluutselt mitte… Aga tal on eesmärk.
Liiga tihti arvab Kristlane, et tal on küll eesmärk, aga see tuleb kätte iseensest. Vaimulik kasv tuleb siis, kui käid kirikus. Jumalaga osadus kasvab siis, kui oled teiste kristlastega osaduses. Küllap see on ka tõsi. Aga samahästi võiks arvata et kui käin spordisaalis, siis mu musklid kasvavad, kui käin basseinis iga nädal…. kohvikus ajalehte lugemas, siis mu tervis paraneb silmnähtavalt… Ohh… milline vale… Milline müüt…
Me ei saa keegi kasvada, kui see ei ole igapäevane osadus Jumalaga, tema sõna isiklik uurimine ja tema hääle kuulmine ja sõnakuulelikkuse harjutamine… Jah me teeme seda, sest meil on eesmärk, aga enamgi veel… Me teeme seda, sest meil on keegi keda me armastame… Me teeme, et olla temaga… Isegi kui see on midagi milles peame end sundima. Me teenime Issandat, et olla tema lähedal selles kõiges… See on parim! “Minu õnn on olla issanda ligi”…