JaRe Blog

Usklike meeleparandus on loogiline jätk eelmisele jutlusele. Wesley räägib, et on kahte moodi meeleparandust. Käsujärgne ja evangeelne. Esimene on patutundmine, teine on südame muutumine patust südame pühaduse juurde. Esimene on vajalik, et üldse kristlaseks saada, teine on vajalik et kasvada kristlasena. Esimen on arusaam meie patust, süüst ja abitusest, mis eelneb Jumala poole pöördumisele ja meeleparandusele, õigeks mõistimisele. Teine meeleparandus aga on usklikele ja see viib kasvamisele, pühitsemisele ja pühadusele.

Wesley ise kirjeldades tagasivaatena metodiste ütles kirjutises “The Principles of a Methodist Farther Explained” et meie metodistide doktriin ei kavatsegi millegis erineda nendest kes teenivad Jumalat tões ja vaimus, aga kavatseb erineda paganatest (uskatutest) ja nimekristlusest. Meie doktriini aluseks on meeleparanus, usk, ja pühadus. Esimene on esik, teine uks ja kolmas religioon ise. Usklike  meeleparandus viib neid usus edasi ja see kestab terve elu.

Antud jultus on kolme osaline 1) Uskliku arusaamisele jõudmine patust, tehtud patud ehk tehtud halb ja tegemata jäämise patud ehk tegemata hea. Siin on ka uhkus, isekus, maailma armastamine, saamahimu ja kõik mis on vastupidine armastusele. 2) uskliku arusaamisle jõudmine isiklikest kalduvustest, möödalaskmistest, vääritusest, ja arusaamine Kristluse vere lepituse vajalikkusest. 3) usliku arusaamisele jõudmine ta abitusest ja sõltuvusest vaid Jumala armust mis on igas valdkonnas usklikle kättesaadav

Usklike meeleparandus viib täielikule pühitsusele. Seega Wesley ei usu, et kristlane on täielikult püha kohe peale pöördumist. Liha jätkab võitlemist vaimu vastu, meie loomulikkus armu vastu, meie enese tahe Jumala tahte vastu.

Jutlus: Usklike Meeleparandus

Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse. Mk 1:15

1. Paljud inimesed arvavad, et meelaparanedus on vaid krisltiku elu algus. Esialgu võib tunduda et ka Paulus räägib seda heebrea kirjas öeldes, ärge laske ennast tulla taas algõpetuse juurde meeleparandusest. Küllap on apostli soov, et nad ei jääks vaid selle õpetuse juurde kinni. Kristlastele, kes selle on selgeks teinud ütleb apostel püüdke nüüd edasi taevase kutsumise võiduhinna poole.
2. Kahtemata on meeleparandus kristliku elu algus. Selles on veendumus meie patususest, süüst ja abitusest. See eelneb selleel et astume sisse jumala riiki. Samamoodi on tähis usk, mille kaudu me võtame vastu Jumala riigi oma südames, see on õiguse, rahu ja rõõmu pühas vaimus.
3. Kui meeleparandus ja usk on vajalik meie sisenimesel Jumala riiki on need vajalikud ka edaspidi kui oleme esmased sammud teinud. Tegelikult on need vajalikud igal usuelu etapil ja rännakul. Aga mis mõttes on vaja usklikul meeleparandust ja usku…

I. Meeleparanduse olemus uskliku juures

1. Meelaranduse tähendus on südame sisemine pöördumine patust pühaduse poole. See on inimese enda (mitte teiste) arusaamine sellest et ta on patune. (sellega kaasneb hirm Jumalat mitte tundes ja tänu armu eest Jumalat tundes - RL)
2. Kui tuleme Jumala juurde, siis Jumal valab välja oma armastuse meie südametesse. Sel hetkel me ei tunne enam kurja oma südames ja võime kergesti arvata, et see nii ongi, et seda ei olegi. Eeldatakse, et kui olen õigeks mõistetud siis olen ka täielikult pühaks tehtud. Sõltmata et teisiti räägib pühakirik mõistus ja kogemus nad väidavad, et on nüüd pühad. Jah oleme nõus, et need, kes usaldavad kristust on Jumalast sündinudja nad ei tee enam pattu. Jah, need kes on Jumala lapsed ei ole enam sõltuvad patust. Patt ei valtise enam nende üle. Aga paraku patt jääb inimese ellu kiusama. Siit tuleb ka arusaam jätkuvast meeleparandusest.
3. Tihti on nii, et kes arvavad end pühaks on üks kindel tunnus et neil on üks patt, uhkus. Peatselt aga noor kristlane kes on vaimusnunud Jumala soosingust nende suhtes näevad, kuidas nad on arvanud ennast enamaks, kui nad tegelikult on. Jah, aga ei tohi unustada et see pole iseeneset mõistetav ega ole see antud teenete kaudu. See on üksnes Jumala kink et võime olla tema lapsed ja et Jumala vaim tunnistab meie vaimus et oleme tema lapsed.
4. Peatselt märkab Jumala laps enda tahet, mis on vastuolus Jumala tahtega. Tahet on kõigil vaja, see on Jumala and. Ka kristlusel oli tahe, aga pane tähele see on allutatud ka temal Isa tahtele. Ka kõige raskemal momondil ta palub nii: Isa mitte minu vaid sinu tahe sündigu. Seal pidi Jumala poeg tunnistama, et tema tahe võib isegi olla vastuolus Isa tahtega, Seal tuelb teha ühte - allutada oma tahe Isa tahtele. Need kes on Jumala lapsed näevad endas seda tahet mis on Isa tahte vastu eriti kui Isa tahte täitmine on vahest raske  ja ebamugav täita. Need kes tahavad sügavalt ja ausalt täita Jumala tahet, teavad, et enda taha tuleb maha suruda. See aga näitab selgelt, et on olemas enda tahe, mis sageli on Jumala tahte vastu.
5. Enese tahe ja uhkus on saranased ebajumalateenistusele ja on vastuolus Jumala armastusega. Sama saab öelda selle maailma armastuse kohta. Noor krilstane on kiinunud Jumalasse ja teab et ei ole midagi ilmelisemat, kui Jumala tundmine. Seda märkab kristlane varem või hiljem, et ta on kiindunud sellese maailma ajastusse: märkab ka endas ikka veel seda mida himustab liha, seda mida silmad ja seda mida kõrkus  - lihahimu, silmahimu ja elu kõrkus. Jumala asemel pannakse siis mitmedvälsielt justkui head - abikaasa, või lähendane sõber. Nii on neil soov unustada Jumal, leida õnn eelkõige Jumalas. Märkamatult on Jumalast tähsamaks saanud nauding.
6. Kui krislased ei valva ennast pidevalt võivad nende tähelepanu võita välised huvitavad, vaimustavad asjad. Mõnikord võib see olla isegi väikeste asjadega nagu ihaldatav mööbel. Sest isegi maitses tulevaste asjade väge tundub nii loomulik inmesel langeda kaduvate asjade küüsi. Kasvõi uudishimu kõige uue vastu, kui raske on seda alla suruda.
7. Ka kristlastel on väga raske võita ära elu kõrkus. Kasvõi igasus tunda end olulisena. Tihti olulisena teiste silmis. Soov saada aplausi on segatud sageli hirmuga olla hüljatud. Tihtipeale on see seotud sõltumisga teiste arvamusest. Sellest lahti rebida polegi nii lihtne ka tugevatel usus. See on üks näide võitlusest, mida tähndab olla löödud risti koos Kristusega.
8. Kas pole siis kristlastel ülds emingit puudust oma ligimese armastamisel.  Kas pole siis kristlastel mingit kadedust, vastuolulisust ja pidevat teiste kahtlustamist. Kes on nendes asjades patuta visaku julgelt esimene kivi teistele…. Kui isegi pole sul mingi viha ega vaenu teiste suhtes, kas ka mitte kadedust. Kasvõi nende vastu kes saavad lubada endale seda head mida sina saad vaid unistada. Või kas pole sa kunagi sügavalt solvunud nende suhtes, kes on sind haavanud eriti ka sinu lähedased. Kas ei teki üldse soovi vastata samaga või muul viisil kätte tasuda et ka tema tunneks seda valu. Kas pole kunagi soovinud halba kui sõna ometi kutsub üles võitma halb ära heaga. Kas ei näita mitte see, kuivõrd on meie südames see, mis ei peaks.
9. Saamahimu ja ahnus on midagi, mis võib võtta raha ja materjaalsete asjade igatsemise vormi. Paraku vist ei ole kedagi, kellel seda ühel või teisel määral ei eksisteeriks, välja arvatud Kristus.
10. Kui palulus kirjutab korintlastel, et te olete ikka veel lihas.st nende südamed on vastuhakkajad Jumalale. just seal oli uhkust, enese tahet, kättemaksuhimu ja maailma asjade armastamist. Seega oli neil nii palju seda, mis täiesti vastuolus Jumala laste valgusega.
11. Peame ka mõistma seda, et patt mitte ei ole ainult meie südames vaid ta kajastub ka meie elus. Kasvõi vaata meie kõnelust üksteisga. Iga selline jutt, mis ei lähtu põhimõttest “sedfa mid asoovid iseendale, tee teistele”.  Selliste juttutde sees on sageli tagarääkimist, kuulujuttude levitmist, halvustamist eriti kui kõnealust inimest ennast ei ole kohapeal. Kui on kohal ei julge keegi rääkida inimese patust. Kui paljud peaad kinni reeglist: surnutest ja mitte kohal viibijatest räägi alati head. Kas pole siis pühakirjas öeldud, kohtupäeval annama aru igast tühjast sõnast mida oleme öelnud.
12. Kas siis, kui oled rääkimas oma ligimesega, palvetad samas pidevalt ka Jumala poole. Kas oleme kasutamas sõnu, mis on Jumalale meelepärased ja täis armastust? Kas pole meie vestlustes kunagi mõtet et oleme teisest parem ja teda ületanud oma tarkusega?  Mõistes seda pattu, mis pesiteb ka kristlaste omavahelistes vestlustes on taas viide vajadusele ka meeleparanduse järgi kristlastel.
13. On kristlasi kelle elu on laitmatu, ja isegi, kui maailm ei suuda neid hukka mõista ei ole see nii Jumala kohtumõistva sõna ees. Kui palju on neid tegusid, kus ei ole isegi kavastust olnud austada Jumalat ja täita tema tahet, kus ei ole silmad olnud tema peal. Kas on soov olnud täita oma tahet või Jumala tahet. Kas on see selleks et teha head ligimesele. Mõnikord isegi halastuse teod ei ole head toed kui see on täis ka halba kavastustes ja motiivides. Kasvõi Jumalat teenides ja armulaualegi tulles. Kas Jumala sõna, mida loetakse ja kuulutatatakse, kas on see nende jaoks armule suunav või hukka mõistev. Kas armulaual ei mõtle inimene vahel kõike muud, kui selle sisu ja mõte.
14. Rääimata suurest pattude hulgas mis on kirstlate tegemata jätmise patud. Jaakobus ütleb ju õieti, et kes iganes saab teha head aga ei tee, sellele on seepatuks. Kas ei tea iga kristlane võimalusi, kus nad oleks saanud teha head oma vaenlasele, ligimesele, usukaaslasele aga ei teinud. Mitmed võimalused kuulata Jumala sõna, võtta osa armulauast, olla palvustel või koduses palves on jäänud kasutamata. Peapiisko Usher lausa hüüdis Jumala poole oma surivoodil “Jumal andesta mulle mu tegemata jätmise patud”.
15. Nii on ka sisemisi puudujääke. Kus on võimalus olnud armastada, aga seda pole tehud. Armastust vahel ei jagu isegi mitte vendadele ja õdeddele kristuses. Sellises olukorras tajub küll siiras usklik selgesti, oh mind õnnetut ja parandan meelt koririides ja tuhas.
16. Üks mis on meeleparanduseks on veendumus patust ja süüst. Ja sõna ütleb, et ei ole mingit hukamõistmist neile, kes on Kristuses Jeesuses. Kristlane aga teab et oma patu tõttu ta igal juhul vääriks patu karistust see on surma. Aga vaid Kristuse armu tõttu ta võib oma andestust ja elu ja lootust.
    Süü osas võib olla kaks äärmust: tunda ennast süüdi, kui nad tegelikult ei ole, arvata et neile on kõik andeks antud, kuigi nad ei ole meelt parandanud. Tõde on vahepeal, st krislane ikka jätkuvalt väärib vaid hukkamõistu. Aga kohtuostus ei tule neinde peale üksnes selle tõttu, et neil on eestkostja isa juures. Kristuse elu ja lunastus seisab nende ja kohtumõistmise vahel.
17. Vaata ka kristlaste lõputut abitust. Soovid võivad tõesti olla head kohe peale pöördumist. aga ei ole jõudu teha head, panna vastu kurjale. Jah see on tõsi et usklikul on vägi teha kõike, aga ometi mitte enda jõuga. Neil on meelevald võita kõik vastalsied, kuna patul ei ole meelevalda enam nende üle. Aga mitte enda jõust vaid Jumala armust ja Jumala väe läbi. See vägi aga ei anta aastateks ette, vaid seda on vaja taotleda igal päeval ja lausa igal hetkel.
18. Abitus seisneb ka selles, et inimene ise ei saa enast vabastada süüst,  mis on nende hingel. Samuti ei saa ise ära võtta südamst uhkust, enese tahet, egoismi, maailma armastust, viha, ja Jumala vastalisust. Omaenda väe läbi see pole võimalik. Need igatsusesd on ju tõesti olemas ja kajasuvad nii inimese mõtetes kui ka tegudes ja sõnades (ükstesega vesteldes). Iseenda jõus ei suuda nad ka vastu panna tegemata jätmise pattudele, millest nad ometi teadlikud on. Samuti mitte armastuse puudumisele ja Jumala   meelsuse puudumisele.
19. Kui keegi arvab et ta siiski suudab, vaatamata selle mis on juba öeldud elada ilma patuta, siis jääb vaid öelda: Ole hea ja proovi. Kui keegi arvab et pöördumisest ja kristlaseks saamisest piisab, et saavutada võitu siis ole hea ja proovi saada vabaks kasvõi enda egost, uhkusest, peidetust patust. Proovi puhastada oma teod ja sõnad igast patust. Või proovi kasvõi hoiduda igast tegemata jätmise patust. Ja ära proovi vaid üks kaks korda..Paar võitu on saada lihtne, proovi teha seda pikema aja jooksul… vaata siis, kuidas õnnestub. Mida rohkem inmene seda proovib, seda rohkem ta veendub oma abituses.
20. Taibates seda on paljudelt see võtnud jugluse. Aga tõde on, et ilma Jumala abita ei ole see võimalik. Vaimu läbi on aga võimalik ihu teod suretada. Aga meeleparanduses antud armu kaudu ei ole veel võimalik võita ära kõik oma vaimlikud vaenalsed, oma tegusid ja sõnu lõpuni puhastada.

II: Usu olemus usklikel

1. See, mida oleme seni rääkinud viitab meeleparanduse vajadusele ka kristlastel. Enne kui me meeleparanduseni ei jõua ei juhtu inimese elusmidagi… Ka kristlae juures kehtib see nii. Enne on tõepoolest panna diagnoos, kui hakata ravima. Jumal kutsub meid meelt parandama ja kutsub meid uskuma evangeeliumi - head sõnumit.
2. Usklike usk, ei ole sama mis on pöördumiose usk. Kristlase usk on usaldus rõõmusõnuist kõikidele inimestele. Jeesus kristus on suuteline päästma inimest igast patust, ka sellest, mis jääb uskliku ellu peale pöördumist. Igat patust mis paistab välja inimese tegudest ja sõnadest. ja sellst mis on sinu mõtetes ja sellest, mis on tegemata jäämise patud. ja anda sulle kõike mis vajaka. Inimlikult ei ole see võimalik aga võimalik sellele, kellel on kõik meelevald taeas ja maa peal.
3. See aga et Jumal suudab et tähenda automaatselt et ta seda teeb. Jumal peab enne sulle ja  mulle ilmutama et seee on vajalik. Issand on lausa tõotanud meile, et ta seda teeb. nii, et sa selle tagajärjel armastada oma Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseenanst. Jumal puhastab meid igast patust.
   Sul tuleb ka uskuda et Jumal soovib ja teeb seda - Ta vabastab. Tuleb uskuda vaid et see, kes meid armastab teeb meile head, teeb meid vabaks. Ta suudab ja ta tahab. Täna. Täna on päästepäev.
4. Usalda järkuvalt Kristust kes sind armastab ja on andnud oma elu sinu eest ja lunastab sind kõigest ülekohtust ja patust. Siis liigud sa usust usku, et sind puhastatakse ka sisemisest patust, sõnadest, tegudest, tegematajätmistest. Usus Kristuse elusse ja surma tema eestpalvetesse, eestkostesse, igal sammul ja hetkel ma kasvame usus, meil nii ei ole mingit hukkamõistu kes on kristuses.
5. Sama usu läbi me tunneme ja teama, et kristuse vägi hingab meie peal. Nii saame käia siis vaimus. Ilma selleta võime taas muutuda pigem hingevaenalse teel käiaks kui usuteel käiateks. Me toetume pidavalt Kristusele, kes on meie lootus, kes on meies usu läbi, ka kostab meie eest isa pareemal käel. Teamaga pidevas osaduses tema käest saame abi mõtegeks sõnadeks, tegudeks mis on temale meelepärased. Kristus käib meie eel ja on toetmas neid kes tema peale oma lootuse panevad.
6. Kristlastel seega meeleparandus ja usk ei ole vastandid vaid käivad käsikäes. Meeleparanduse läbi mõistame et patt on jätkuvalt meie elus. Aga usu läbi võtame vastu väe kristuselt, mis puhastab meie südamed ja meie käe.d. Meeleparanduses me teama jätkuvalt et me oleme väärt hukkatust, ja karistust. Usu kaudu aga teame et meil on eestkosja isa juures. kes palvetab meie eest ja pöörab ära iga hukkamõistu ja süüdistuse ja karistuse. Meeleparanduse kaudu teama et oleme abitud, usu läbi aga saame taas uut armu ja abi õigeks ajaks.Meeleparanduse läbi mõistame et ei vaja mingit muud abi peale Kristuse. Usu läbi saame kogu väe tema käest, kelle on meelevald taevas ja maa peal. Meeleparandus ütleb, ilma temata ei suuda ma midagi teha. Usu läbi suudan ma kõik temas, kes teeb mind tugevaks. Tema läbi võin saada võitu kõigi vaenlaste vastu, tema läbi võin ma armastada Jumalat üle kõige, kogu oma südamest, kogu oma meelest kogu oma hingest. kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga. Ja saan teda teenida pühaduses ja õiguses kõik mu päevad.

III Õppetunnid ja rakendused

1. Oleme näinud, kui ohtlik on arvata et õigeksmõistuga koos oleme ka kohe täiesti pühitsetud. Õigeks mõistu juures ei ole veel meie süda täielikult puhtaks saanud patust. Aga õige on, et õigeksmõistu järel ei ole patul enam ülimat meelevalda meie üle (domineerimist). Meeleparanduses, õigeks mõistises on patu meelevard murtud, seega ei ole me enam paratamatud patu orjad ega patu meelevalla all.
   Samuti ei ole õigeksmõistmisega patt täielikult purustatud ega patu vägi ega uhkus, ega enese tahe ega viha, ega sõnade armastus. See aga ei tähenda et patul oleks täielik meelevald, ka seda mitte pigem on siin oluline et arsti vajab patune, haige. Sest kui arvame, et meiega on kõik väga korras, siis me ei vaja enam kasvamist, otsimist.
2. Vastupidi, kui iganes näeme, et me vajame arsti, et meie süda ei ole lõpuni puhas peale usklikuks saamist, vaid me vajame armu. Järelikult on vaja ühte muutust veel järkuvalt. Õigeksmõistmises oleme leidnud andestuse ja vajame kasvamist selle eeskujul, kes on Kristus.
   *
   Kui oleme saanud teadlikuks sügavalt et vajame kasvamist alles siis hakkame ka hüüdma Jumala poole. Seega need kristlased kes põlgavad täielikuku pühitsuse õeptuse, selle vajaduse ei ole tegelikult teaedlikud piisavalt oma patust ja oma rikutusest. Või on sellest teadlikud vaid pinnapealselt ja teoreetiliselt.

   Mõned arvavad, et täielik pühitsus saab tulla alles surmas või mingis erilises sündmuses inimese elus. Aga sellises olukorras inimestel pole ei sisemist vajadust pühitsuse järgi ega janu selle järele. Nad ei saagi seda igatseda enne, kui neil pole selgem arusaam iseendast. Kuni puudub meeeleparandus, millest me täna oleme räääkinud ei ole n eil ka igatseust selle järele. Ilma meeleparanduseta ei ole see võimalik.

3. Kui oleme seda mõistmud teama kuivõrd vajame me Kristuse lepituse verd, kuivõrd me mõistame kristuse ohvrit siis palju sügavamalt. Krislased peavad aru saaama oma olukorrast, et nad vajavad Kristustr täpselt sama palju kui siis, kuinad kristlaseks said. Ilma selle arusaamiseta on ka kristuse lepiusveri vaid tavaline asi meie jaoks. Sest kui arvame et meie patud on juba puhtaks pestud, siis ei ole ka sügavat vajadust lepituse järgi praegu.
4. Sügav mõistine meie abitusest ennast aidata, võimetus alles hoida seda mida oleme saanud, ja võimelus meid ennast aidada hoidumaks patust paneb meid eriliselt toetuma Jumala peale. Sõltuma Kristusest meie kuningas, Nii saame me teda tõepoolest ülistada ja austada. Tema võrratu armu eest. Nii on tema tõesti meie päästja, tõeline päästja. Need sõnad on sageli valesti kastutatud. Aga need on täis erilist ja väelist tähendust

Kristlaste meeleprandus on see, et meil tuleb vajuda sellesse, et Kristus on meile kõik kõiges, Siis tema võrratu arm lihvib ära iga takistuse Jumala tunnetamise teelt. ja me võtame iga mõttekõrgistuse Kristuse sõnakuulelikkuse vangi.