Christianity Today avaldab John Ortbergi artikli, kus ta analüüsib Joosepi olukorda õiglase, jumalakartliku mehene, kellele antakse ehmatav uudis.. tema kihlatu on lapseootel ja Joosep teab, et see ei ole mitte temast. Joosep mitte ainult ei ole teiste poolt hinnatud kui jumalakartlik mees, vaid see on iga jumalakartliku enese indentiteet.. Sellisena tunneb ta ennast, enda kohta Jumala teenimises ja enda kohta ühiskonnas, antud juhul väikelinnas, kus kõik tunnevad kõiki. Ja nüüd tahtetakse kompromiteerida kõike seda, mida tema om pühaks pidanud… Kuidas selline karistus….Millega ta selle on ära teeninud…
(veel…)
Aga kuidas siis, kui tundub, et Jumalat nagu poleksi lähdal, et palvetele nagu ei vastataksi…. Justkui talv on tulnud, kus on vaikus ja külm… Aga nii nagu loodusel on seda vaja nii on paratamatult vaja seda ka inimese elus. See on vaja inimese küpsemiseks. Selle vastu võidelda oleks rumal.. See ei tähenda et me peamegi jääma vaimulikku unne…. Pigem on see nagu armastuse proovikivi.. Kannatused on Jumala vastu armastuse proovikiivi.
(veel…)
Nagu soovid… On film milles neiu ja noormes lähenevad teineteisle. Talus elav noormees ei ole just sõnakas ja alati kui neiu talt midagi palub, vastab ta neiule „kuidas soovid..“ Ja see ongi kõik. See tekitab pinget ja arusaamatust neiu jaoks… Kuidas saab olla nii ükskõikne tetma lähenemistele… Ühel korral kui nad koos laua taga söövad soovib neiu et noormees ulataks veekonnu, mis tegelikult on talle endalegi väga lähedal.. Noormees ulatab selle talle ja vastab talle silma vaadates: „Kuidas soovid“ Korraga ta mõistab et noormees on alati teda armastanud kui seda on öelnud…
(veel…)
Meil kõigil on oma iseloomu eripära, meie temperamendi eripära, ja emotsionaalsuse eripära. Jumal ei soovigi meid kasvatada samal moel nagu teisi. Hea treener ei püüa sama moodi käituda kõigiga.. hea müügimees ei püüa sama moodi käituda kõigiga.. Hea ei ole kui kirikus seda ometi püüame… On erinevaid teeradasid vaimulikuks kasvuks, ühele sobib rohem üks ja teisele teine
(veel…)
Piinatud geenius filmi peategelane kuulis mitmesuguseid hääli. Ülikolli professoor, Nobeli preemia laureaat jäi vaimselt haigeks haigusega, mida nimetatakse skisofreeniaks. Ta hakkas kuulma hääli, kuni jõudis ise olukorrani, kus hakkas kontrollima, seda mida ta kuuleb… See ei õnnestunud enam ehk lõpuni, aga saavutas teatud piiri.
Filmi lõpus ütleb ta sõbrale, me kõik kuuleme ühes või teises mõttes hääli.. Küsimus on millise hääle järgi me otsustame…
(veel…)
Sinu elu tähtsaim hetk. Mis see on sinu arvates, kuigi neid on palju. Küllap on erilisi hekti, samas aga on tähtis hetk just praegune. Iga hetk võib olla sinu elu kõige tähtsam, sest selles võid sa kohtuda Jumalaga. Näha jumalat ka kõige väiksemas eeldab usku. Käesololev elu on justkui sakrament, nagu kirjutab Jean Pierre de Caussade. Iga hetk võib olla Jumala armu ja väe vahendaja ja tööriist, nagu sakremandid on väe vahendajad. Seda saame aga võtta vastu vaid usu ja armastuse läbi.
(veel…)
Vaadates Marta ja Maarja lugu, võib jääda mulje, nagu sõltuks Jumala ees olemine inimese tüübist ja eluviisist, mida vaiksem ja sissepoole tõmbunum, seda parem, mida vähem rahmeldavam ja edule suunatum seda parem. Maarja eelis on siis hoopis selles, et ta soovis endale rabi tolmu, olla talle lähedal et võiks temast õppida. Õpilased püüdsid alati olla õpetaja lähedal, käia temaga kaasas et näha tema elu kõiki situatsioone nii et lausa rabi jalgade teetolm oli nende igapäevane osa… Siis see iidne palve “Täna tahaksin olla kaetud oma rabi tolmuga”.
(veel…)
Vaimulik peitusemäng: Vahel inimene palub võib-olla enesele teadmmatult palve: Jumal ära vaata. On see siis film mida vaatad, mõtted mida mõtled, teod mida teed, suhtumused, spikerdamised, luiskamised. On asju, mille juures on meil hea meel, et keegi ei vaata… Võimalik, et see on mei sagedaisem palve eneselegi teadvustamata: “Jumal, ära vaata mind”… Aga siin ongi oht, kui süda muutub patu vastu sallivaks, siis muutub süda Jumala vastu tundetumaks. Saul, kes Jumalast üha enam eemale läks pidi ühel hektel olema olukorras, kus ta kohta on öeldud: “Ta ei teadnud, et issand oli temast lahkunud” (KM 16:20) on seos selles, mis toimub meie südames ja slles kuidas tajume vaimulikku reaalsust. Ihnuskoid ei mõista suuremeeltset, küünikud ei mõista altruismi ja otsivad ikka heateo tagamõtet… Uskmatu ei mõista usklikku ja otsivad selles ikka silmakirjalikkust, sest peavad usku võimatuks….
(veel…)
On olukordi, kus me tunneme endas jõudu, kus teame mida peame tegema, mis meilt oodatakse ja mis meil anda on. See tõstab meis enesekindlust ja enesehinnangut ning koguni heaolutunnet. Samas on aga olukordi mis meid ülltavad, eriti kui tabab mingi õnnetus, ootamatus… Mida traaglisem seda rohkem võib panna see meid mõtlema enda elu üle järele… Apostel Paulus umb 2000 aastat tagasi käis küllap suures enesekindluses ja veendumuses, et see mida ta teeb on õige ja hea ja vajalik… Vaevalt oleks midagi olnud tema elus, milles võiks ta mõelda, et ta ehk ei käi päris õiget teed… Korraga pidi ta mõistma, et kõiges selles enesekindluses vajas ta ometi teisi inimesi, kes keda toetavad, aitavad. Isegi Jumalat tundes ja teda armastades ei ole antud meil käia üksi seda teed, vaid meil on teised…Küllap tuleb sulle meelde Pauluse lugu… Kas midagi sarnast võib inimesega juhtuda ka tänapäeval…
Ap 9:28-31
(veel…)
Imelik küsimus, kas pole. Me inimesed oleme siiski loodud selleks, et uskuda. Uskumine on loomulik. Uskudes oled rohkem inimene kui muidu. Mitte uskumine on ebaloomulik, kui inimene eitab, et selles maailmas pole midagi peale tema enda, peale inimese, peale selle elu, mis juba iseenesest on ime. Mitte uskumine et on Jumal, tähendab endas teatud pimeduse nurga alles hoidmist, tähendab mässu endas ja ka sisemise tasakaalu ja rahu puudumist… Uskumine aga on loomulik, kui inimesel on lootus, teadmine enda kohast ja igavikust. Kõrvalt vaatleja arvates on see nonsens, aga kas saab ta näidata ette samasugust rahu, kas on tal asemele pakkuda samasugune lootus, samasugune enda koha teadvustamine, samasugune armastus inimeste ja enda ümbritseva suhtes. Kas pole pigem kõige selle juures uskmatuses miinusmärk, kus uskumises on pluss. Kas see on piisav et vastata miks uskuda… Kindlasti mitte. Lihtsalt, ma mõtlen et uskuda on loomulik, loomukohane, seega ehk midagi milleks me oleme loodud. Looja poolt loodud. Ja niikaua kui püüame võidelda selle vastu, võitleme selle vastu, kes me oleme… Me ei ole ennast valmistanud, ega loonud universiumit… Oleme vaid selle kasutajad, sellesse pandud… Miks siis uskuda… Kas mitte kasvõi selleks, et olla inimene selles universiumi tolmus ja saginas, mida nimetatakse eluks…