Mida tähendab see, et meil on sadus Jumalaga. Kas see tähendab, et Tema annab meile kõik mida me vajame? Kas see tähendab, et ta täidab kõik meie vajadused? Heebrea kirja autor ütleb, et vaadake oma usu alustajale ja täidesaatjale, Jeesusele Kristusele(Heb 2:12). Mida see tähendab? Kas äkki miitte seda, et sellest piisab… Kas pole siin ka see, et tema vaatab esmalt meid. Aga mitte süüdistavalt, vaid osavõtvalt ja ütleb meile: Mina vaatan sinu järele… Võib-olla mitte mitte täpselt nii, nagu ema vaatab oma lapse järele. Küllap on palju seda, mida meilt Jumal ootab nagu täiskasvanutelt ja isegi oma partnertitelt… Aga ometi on selles midagi nii kindlat, et Jumal vaatab meie järele.. Nagu armastav ema vaatab, et lapsel läheks hästi.. Kuigi see ei ole sama, ei ole see kindlasti mitte vähem. Mitte vähem… Tegelikult veelgi rohkem, sest tegemist ei ole lihstalt inimliku armastusega, tegemist on Jumlaliku hooldusega, etttehooldusega ja hoidmisega. Kõigega. Jumal on hea ja tema heldus kestab igavesti. Mis on sel juhul meie osa? Küllap see - vaadata Temale otsa, vaadata Tema suunas ja selles kõiges me teame, et Tema vaatab meie järele.
Mis siis kui Jeesuse sõna vaeste kohta on õige, et nad on õndsad. Mis siis, kui Jeesuse sõna on õige, et vaeste eest tuleb hoolitseda. Mis siis, kui Jeesuse sõna on õige, et see, mida oled teinud vähemaile, oled teinud minule… Mis siis…
(veel…)
Epworthis, oma lapsepõlve kodukirikus, kus isa enne teenis, kus aga nüüd Wesleyl ei lubatud tal tollase pastori poolt jutlustada. Samal õhtul aga organiseeriti rahvas kirikuaeda. Seal Isa haua juures Wesley jutlustas jutluse Jumala riik ei ole söömine ega joomine, vaid õigus rõõm ja rahu Pühas Vaimus. Tollane jutlus ei ole säilinud, aga sama teemat kujutab käesolev jutlus.
Seespidine Jumala riik ei ole õige usk ega arvamused, vaid seesmine pühadus, mis väljendub rõõmus. Antud jutlus ei räägi Jumala riigi loomusest, vaid sellest, kudias selleni jõuda. Oli arvamusi tol ajal, et meeleparandus on tegu, aga armu juures ei ole seda vaja. Wesley balanseerib armu ja teo ka meeleparanduse juures ja näitab selle vajalikkust.
(veel…)
Inimene pöördub, aga patu reaalsus jääb ometi alles. Wesley räägib antud jutluses sellest. Seega on jutlus suunatud eelkõige usklikeile, st neile kes on juba saanud õigeksmõistu Jumala poolt. Wesley ütleb, et siin on kaks äärmust, üks on kalduda patuga mitte arvestama ja mitte võtma tõsiselt meeleparanduse vajalikkust, teine võimalus on mitte vastu võtta andestust ja tuletatakse meelde pattu, mille Jumal on juba ammu andestanud ja mis on ka ammu Jumala ette toodu. Esimene juhtum on pime naiivsus teine masendus ja enese süüdistust. Seega räägib Wesley tasakaalust kahe äärmuse vahel, kuidas leida tasakaalu. Wesly siin teeb vahet teadlikul möödaastumisel ning tahtmatul inimlikul nõrkusel. Nõtrustest täielikult ei saa vabaneda aga Jumal aitab vabaneda teadlikut patust. Jeesuse lunastust vajavad aga mõlemad patud. See, millest Wesley siin kinni hoiab on Rooma kirja lõik “Ei ole mingit hukkamõistu neil, kes on Kristuses ja kes ei ela mitte liha (Jumalatu loomuse) järgi viad vaimu (Jumaliku loomuse) järgi. Seega on siin jutluses hoiatus neile, kes suhtuvad patusse peale pöördumist kergekäeliselt aga on ka julgustus neile, kes on lüüa saanud patu poolt ning kaotanud täielikult julguse minna edasi…
(veel…)