Kuidas võib tunda ennast laps, keda karistatakse. Küllap väga viletsalt. Ja kui seda veel halvasti tehakse, vihaga äkilisest meeelst jne, siis see jääb kogu eluks meelde.
Sellegi poolest on karistusel oma koht elus. Kui Jumal meid karistab, ehk paremini võiks öelda distsiplineerib, siis kuidas seda ära tunda? Kuidas eristada seda hingevaenlase rünnakust. Neid juhtnööre ei olegi palju:
- See teeb meid paremateks Jeesuse jüngriteks
- Selle tulemuseks on õigus ja rahu
- See on midagi , mida armastav isa teeks oma lapsele
(veel…)
Luuka 4:21-30
Jeesus lühkati kogudusest välja. Tema kodukoht ei suutnud uskuda, et tegemist on Jumalaga, et siin on enam, kui lihtsalt neile tuntud Joosepi, puusepa poeg. Kirjakoht, mida ta luges oli ju kirjakoht Messiast, kuningast… Jeesus pidid tundma seda, et kui rahvas võtab teda vastu rõõmsalt paljudes paikades, siis oma kodukohas mitte.
(veel…)
Küll oleks tore, kui oleks rikas onu, kes pärandaks meile oma varanduse. Tänu Jumalale, võiksime siis öelda lõpuks ometi on meil võimalik omada korterit, autot. Aga sellisel juhulgi pärandaksime vaid peale kurba sõnumit… Onu surma. Kas oleksid siis valmis ootama onu lahkumist elus?
(veel…)
Mk 3:7-17 tekstile mõeldes….
Kunagi võis olla väga raske inimestel pääseda Jeesuse juurde. Oli periood Jeesuse elus (muidugi enne rasket risti teekonda), kus Jeesust ümbritesesid suured massid, nii et tal oli raske liikudagi ühest kohast teise. Ta ei saanud jääda ka massikogunemiste pärast ühte linna kauaks. Jüngrite ülesanne oli Jeesust lausa kaitsta turvameestena… Inimestel seega oli väga raske pääseda Jeesue lähedale, et Jeesus ka teda puudutaks. Kas tänapäeval on Jeesusele lähemine kergem?
Meie taksistused on pigem sellised massid ja hulgad nagu uhkus, hirm, segadus, kahtlus, enese-vihkamine, kindlusetus ja paraku palju muud veel. Kui omal ajal Jeesuse lähenemisele oli vaja kasutada oma viimast jõuvaru, siis tänapäeval on vaja kasutada midagi muud. Täna võime kõigist nendest takistustest mööduda alandades end Jumala ette, meelt parandades, tunnistades omaenda pattu, kasvõi pihtides. Nii saame ka meie puudutada Jeesust ja tunda tema tervendavat kätt oma elus…
Tänu Jumalale!!!
Taize juht Vend Roger lõpetamata kirjale mõeldes.
http://www.taize.fr/et_article3051.html
(veel…)
14Jeesus tuli Vaimu väes tagasi Galileasse ja kuuldus temast
levis kogu ümbruskonda.15Ja ta õpetas nende sünagoogides, ja kõik austasid teda.16Jeesus tuli ka Naatsaretti, kus ta oli üles kasvanud, ja läks oma harjumust mööda hingamispäeval sünagoogi. Ja kui ta tõusis lugema, 17anti tema kätte prohvet Jesaja raamat. Ta rullis raamatu lahti ja leidis koha, kuhu oli kirjutatud: 18″Issanda Vaim on minu peal, seepärast on ta mind salvinud. Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit, kuulutama vangidele vabakslaskmist ja pimedatele nägemist, laskma vabadusse rõhutuid,19kuulutama Issanda meelepärast aastat.” 20Ja keeranud raamatu kokku, andis Jeesus selle sünagoogi teenri kätte ja istus maha. Ja kõikide silmad sünagoogis vaatasid ainiti teda. 21Tema hakkas neile rääkima: “Täna on see kirjakoht teie kuuldes täide läinud.”
(veel…)
Küllap on tänapäeva üks “haigustest” läbipõlemine. Hingmispäeva pidamine ei ole järjekordne kohus ja järkekordne koorem vaid Jumala tarkus inimese jaoks. Kristlased kes reguaarselt peavad pühapäeva, hingamispäeva, puhkavad ja teenivad Jumalat leiavad rahu oma hingele, vabanemist pingetest, seesmist harmooniat vaimset uut värskust ja uut jõudu… Uuel aastal on möödunud juba kolm pühapäeva. Huvitav, kui paljud inimesed on neid kasutanud kui tõelisi hingamispäevi… Las siiski uus aasta olla uus, mitte vana rea kordamine… Kui on vaja muutuda siis seoses ka puhkusega.
Pulm on peale otsese tähenduse omandanud ikka ka kaudset ülekantud tähendust Iisraeli jaoks. IIsrael on kihlatud justkui Jumalale. Ei ole võimaluski omada teisi Jumalaid, kui ollakse kihlatud ühele ja ennast lubanud ühele. Iisrael on kui pruut, kihlatud peidmehele.
(veel…)
Ei, mitte see, mis on naistel… Mõtlen pihti kui vaimulikku distsipliini. Vahel on see ka kristlastel nii ununenud, et on raske seda nimetada toimivaks distsipliiniks, pigem ajalooliseks traditsiooniks. Reformatsioon viskas pihi üle parda… Jah, jumalateenistusel on see siiani olemas (kui on…) aga sisuliselt on juhtunud see, et inimesed elavad suurtes välja elamatta pingetes… Aga need ei ole lihtsalt pinged, see on LEPITAMATA patt. Ükskõik kui ilusate sõnadega seda nimetada, see on lepitamata patt, mis inimesi koormab… Ja see on teravam, kui mis iganes stress, töökoormus, pinge… See on patt ja see vajab lepitust.
Kui õige võtaks julguse ja otsustaks ka pihtida ja ka julgustada kedagi pihtima… Või on see nii jube ja ei suuda..