Üks kirstlane pidi tundma oma elus, mida tähendab tulekahju. See oli suur kannatuste rada.
Üks asi, mida ta aga pidi sellest õppima, oli, et see pani teda läbi mõtlema erinevad asjad oma elus. Mis on siis ikkagi need asjad, mis püsivad ja need asjad mida Jumal peab ära põletama meie elust. Tagant järele ta nägi, kuidas see sündmus oli katalüsaatoriks paljudel positiivsetel muudatustel tema elus. Heb 12:29 (veel…)
Mõtle, milline võiks olla kirik praegu, kui poleks olnud kahte kõige olulisemat sündmust - Mõlemad nädala esimesel päeval, laupäevale/hingamispäevale järgneval päeval, meie jaoks laupäeval - need on ülestõusmine ja Püha Vaimu välja valamine?
Kiire vastus oleks, et Kirikut ei oleks olemasgi mitte. Aga ikkagi, kui ta siiski eksisteeriks, mingis oma vormis, sest sellisel juhul jääks ju ikkagi Jeesuse imeteod ja Jeesuse vabatahtlik surm ristil, ning Jeesuse sõnad et ta teeb seda meie eest. Jääks siis ikka ka Piibli sõnum kannatavast sulasest ning lunastavast sulasest.
Aga äkki on sellisel juhul tänapäevalgi kristlasi ja lausa kogudusi, kes elavadki sellises usus. Usus mille praktikas ei ole kohta ülestõusmisel ja Püha Vaimu välja valamisel. On see võimalik?
Kasutame WordPressi