Evangeelium on rõõmusõnum. Ma kuulutan head sõnumit suurest rõõmust. Kui pime saab nägijaks, siis on see ju rõõmusõnum, põhjus juubeldamiseks. Jumal on see, kes hoolt kannab meie eest, ja on meie leinarüü muutnud tantsurüüks. Tänapäeva maailmas ja isegi noorte hulgas domineerib apaatia ja isegi melanhoolia mida püütakse parandada alkoholiga. Aga Kristuse vaim on rõõmsa muretuse meelsus teades Jumala ligiolust ja tema hoolest, tema armastusest.
On palju raamatuid Jumala juhtimisest piiblis seletatud sündmustel. On ka raamatuid erilistest juhtimistest inglite, nägemuste, visioonide, märkie kaudu. Parakau on vähe raamatuid tavalisest igapäevasest Jumala juhtiisest meie elus. Rahvas oli Jumala juhtimises mitte üksikisikuna vaid kogu rahvana. Mooses oli esimene kelle kohta rahvas ütles, mine sina ja räägi meie eest Jumalaga. Siis aga sooviti juhiks kuningat ja provhti roll jäi justkui kõrvale… kuni tuli Jeesus. Ka Jeesus ei rõhutanud ainult individuaalset juhtmist, vaid ütles: Kui kaks või kolm on ühel nimel koos…. Kogudus sai mitmed juhtimised just koos palvetades, näiteks Pauluse ja Barnabase valimise, apostellik nõupidamine. Oli ka isikliku juhtimist nagu Filippos jne. aga usaldati ja Jumala juhatust ühiselus.
Jumal otsib neid kes teda kummardavad vaimus ja tões. Aga see ei ole inimese tegu vaid inimese vastus Jumala initsiatiivile (armu teole inimese elus ühel või teisel moel). Tõeline Jumalateenistus toimub vaimus ja on suunatud vaimule - vaimust vaimu. Nii nagu tõeline sõprus on südamest südamesse. Kas rituaal on või puudub, ei mängi rolli. Rituaal ei sega, ega ka ei tekita vaimus olevat, aga see saab olla abiks ning valel kasutamisel saab olla takistuseks. Laulud, palved ja muu aitab meid ülistada, aga ülistsus on ise enam kui see. Ülistus tuleb südamest, mis on saanud Jumala poolt puudutatud süüdatud, ülistus on justkui põlemine Jumalale, aga süütaja on Jumal ise. Siit tulebki teisejärguline osa välisest vormist - kuna jumalateenimine, ülistus on kus vaim puudutab vaimu.
See et väline vorm on teisejärguline, ei tähenda et ta on tähtsusetu. Inmestene selles poolikus maailmas me vajame vormi, Jeesus rääkis tähendamisõna erinevatest lähkritest. Lähkrit on siiski vaja kuhu vein sisse valada. Seega on meil Kristuses vabadus kasutada ükskõik, mis vormi, mis aitab meid liikuda ülistuse sisse. Rituaal juhib meid ülistuse sisse, see ei ole selle asendaja.
Jeesus loobus iseenesest. Kogu tema elu oli andmine, Ta ootas seda ka jüngritelt teades, et siis saavad kogeda ka tema vaimu. Armastus on andmine enda arvelt.
Jeesus nõudis kuulekust. Mitte suurt tarkust, vaid kättesaadavust ja kuulekust. See tähendabki kristlane, st kristuse järgija, Kristuse sarnane. Tema järgmine tähendas Ristiteed, loobumisi, raskusi, enese ületamist,
Ta jäi oma 12 jüngri juurde, tal ei olnud seminari, aga ta oli nendega koos.
Koos olla tähendas suuremat võimalust, mõista Jeesuse õpetust ja neil ees seisvat ülesannet. Jeesuse põhimõte oli esitada kutse, inimesel oli võimalus kas siis vastata ühte või teist moodi.
Jeesuse meetodid olid inimesed. St see oli plaan A, Plaan B, Plaan C.
Inimesed keda ta kutsus ei ole erilised, vaid tavalised aga õpihimulised, Jeesus nägi neis juhivõimeid oma kuningriigi jaoks.Jeesus keskendub vähestele, vaid 12 ja lisaks veelgi lähedasem suhe 3-ga.
Kas meie jõupingutused on piisavad, et täita Issanda käsku, kõige oma usinuse juures? Sihitu ja eesmärgitu tegevus on mõtetu, sest ei ole suunda ja plaani. Antud raamat vaatleb Jeesuse põhimõtteid evangeeliumi kuulutamisel, nagu on seda näha Uues Testamendis. Parimat eeskuju ei ole Kui Jeesus ise. Kristusel oli kindel eesmärk, ta soovis puudutada kõiki inimesi. Ta elu oli allutatud ta eesmärgile, selleks et võita oma eesmärki. Jeesuse meetodeid tasub järgida.
Kes on suurem, see on see kes teisi teenib. Mitte et see, kes on tugevam, vapram, targem, õiglasem jne. Mis iganes omadused, aga sobib vaid üks, see kes teenib rohkem.
Pigem meeldiks Jeesue sõna loobuda emast ja isast, ja varast, mis iganes. See annab ju ka tunde olle märter. See on auline, kannatada kristuse pärast. Aga mis aulisuset selles teenimises on. Absoluutselt mitte, pigem on see ju argine, profaanne, tavaline, tühine tegevus - jalgade pesu. Pealegi alandav, oh kes tahaks end alandada ja teha seda mida teeb see kes on kõige madalam.
Aga teenimine vabastab meid selle maailma mängust püüda olla keegi positsiooni kaudu. Jeesuse teenimine ei olnud positsiooni, vaid funksiooni kaudu. Tema autoriteet ei tulene mitte positsioonist ega tiitlist vaid rätikust.
Allumine on üks distsipliinidest, mis on vist kõige enam väärkoheldud. Äärmine ettevaatlikkus on vajalik, et me ei oleks mitte surma vaid elu teenistuseks, nagu Issand on meid kutsunud.
Ka selles distsipliinis on eesmärk ikkagi vabadus alluda, mitte allumise seadus ja sund, vastasel juhul jõuame legalismi. Distsipliin ei ole kunagi eesmärk omaette, nii ka alistuvuse dist. Distsipliin asetab meid Jumala ette, et Jumal võiks meid muuta ja meid vabastada. Distsipliin on vahend, ja ei tohi saada kesksele kohale vaid Kristus.
Kasutame WordPressi