Kas pole siis praegu Jumal rääkinud minuga, mulle midagi südamele pannud, mulle öelnud. Kas ma olin vaid 15 aastat tagasi valguses. Mis on juhtunud. Kas olen seisma jäänud vaimuikus kasvus, et Jumal ei räägi. Kas ei võta ma siis enam vaikset aega Jumala jaoks. Kas probleem on Jumalas, et ta ei soovi rääkida. Soovib. Ja kuidas veel soovib. Aga meie peame vaikses jääma ja kuulama. Ta ei räägi meile mõttemüras, korraldamata asjades, mis meile pidevalt pähe taguvad või südames torgivad - tee see ära…korralda ära, aja korda.

Midagi saame teha ka meie ise oma suhte korraldamiseks Jumalaga ja kaasinimestega. Seejärel et võtta aega eriliselt Jumala jaoks, et tõesti teda otsida. Olgu see eriline aeg mingi väljasõit, või distsipliin, või mis iganes.

Aga küllap selle pärast, õigustus ei ole lihtsalt enda õigeks tegemine, või põhjenduste leidmine, miks üks või teine asi ei läinud meie elus korda. MIks oleme jätnud ühe või teise asja tegematta. See on veel enam. Õigustades ennast ütleme me et mina pole süüdi, keegi teine on. Ükskõik kas see teine on siis inimene, või olukord. Seega, enda õigustamine, enda välja vabandamine , enda õigustuse mäng läheb väga kergelt üle teiste süüdistuse juurde, süüdistuse mängu (blame game) juurde.

Teiste süüdistamine aga on mõtetu tegevus, tegelikult midagi, millest tasuks hoiduda igal juhul. See on saatana lõks. Üks tema põhilistest taktikatest, meid tegevusetuses hoida. Seda ta tegi juba aegade algusest. Tuleb meelde.. kuidas esimesed Jumala lapsed langevad sellesse lõksu ja hakkavadki üksteist süüdistama.

Süüdistus ei aita edasi. Edasi minekuks on vaja vaid üht: tunnistada, et olen eksinud, et olen jätnud selle või teise asja tegematta. Sest kuidas saab Jumal meid juhtida. Ikka meie isikliku osaduse kaudu. Jumal Juhib meid mitte näidatees, mida teised oleksid pidanud tegema, või millised olukorrad võiksid olla, vaid mida meie saame teha siin ja praegu. Mis on meile ülesanne ja väljakutse.

Jumalaga osadus ongi ju eesmärgiks saada temalt teada, mida tema meilt soovib. Ja siis tuleb see vastu võtta, isegi siis kui see on rist ja ristis püsimine… (kuigi tahkasime ristist kiiresti läbi minna). Rist on meie elu. 

Siin ongi põhjus, miks on süüdistus mõtetu ja tegelikult saatana lõks. Edasi minekuks on vaja igal juhul Jumala juhtimist. Seda aga ei saa süüdistusega. Süüdistamine pigem blokeerib juhtimise, sest  me ei küsi enam: Jumal, mida peaksin siin nüüd tegema. Ärgem langem sellesse lõksu - ei süüdistuste mängu ega õigustuste mängu.

“Mine edasi” ütles Jumal Moosesele… Seda ütleb ta ka meile….

Üks asi mis nende lilledega aga ei juhtu, on vilja kandmine. Mitte et nad ei takaks, mitte et nad seda ei suudaks. Lill vaasis suudab isegi õied lahti teha ja kinni panna, suudab kasvadagi, aga midagi on siiski puudu.

Vilja kandmiseks on vaja juurt. Lõikelillel seda pole. Nad on ilusad, lõhnavad hästi, toovad palju rõõmu oma iluga. Aga vilja nad ei kanna, vilja neil ei ole, sest pole juurt.

Aga inimesega pole teisti. Inimesegi elus võib kõik hästi olla. Nad võivad koguni rõõmu teistele valmistada, hästi käituda, häid sõnu kasutada, kenasti naeratada, head muljet jätta, aga omti ilma ilma püsiva viljata.

Mis on siis see vili, mida Jumal meilt ootab. Vili on see, mis jääb vili on see, mis paljundab elu. Vili toob uue elu kusagil mujal teises kohas. Vili toob elu teistes. Kaunid sõnad ja teod on lillelõhn, see tuleb ühest allikast sellest lillest endast. Hea inimene valmistab palju rõõmu, aga seegi tuleb ühest allikast sellest inimesest endast.

Vili aga ei ole ilus nagu lillelõhn, ei peagi olema, vili ei ole ilu jaoks, see on vilja kandmse jaoks uue elu jaoks.

Ka inimese elus saavad olla viljad. Piibel räägib et vaimu vili on armastus, rõõm, pikk meel, tasadus, kasinus, enesekontroll. See on midagi mis ei saa toimuda ilma juureta. Lillel on ilus sära aga vilja ta kandma ei hakka, kui pole juurt. Inimesel võib olla kena naeratus, aga pikk meel on midagi milleks on vaja palju enamat. Tasadus on palju enam kui ilusad sõnad.

Enesekontroll, tasadus, ja kõik need on vilil. See toob esile teistesgi midagi. Kui krislase elus on usk ka tegelikult, siis see tuleb esile ja see tekitab ka usku teistes.

Vahel me mõtleme, et meie vili peab kindlasti olema teine pöördunud inimene. See on kõige ideaalsem absoluutselt. Sellist vilja sooviksin, loomulikult. Aga üks puu, mis vilja kannab ei saa saavutada et iga vili ka nii kasvama läheb, et sealt teine puu kasvab. Ta ei saa seda tagada, see kas mingi puult mahakukkunud tammetõru kasvama läheb ei ole puu teha, see on looduse teha, Jumala teha tegelikult.

Meie osa on vilja kanda. Rõõmusõnum on see, et kuivõrd viljast tuleb uus elu on kellegi teise käes. Aga üks asi mida vili saab teistele teha võib küll olla mõtlema panev. Vili on ehk midagi mis toob teises inimeses usku. Kas kohe pöördumist ja uut elu kristusest, uut kristlast, aga vili toob usku. Vili on midagi milles on juba endas elu.

Naeratus ja head sõnad, ja head teod ei pane veel uskuma. Aga vili armastus, rõõm, rahu, need on midagi mis tekitab teistesgi usku. Ta on tõesti kristlane, ta tõesti usub. Jumal on tõesti olemas. Jumal armastab siis ju ka mind… Ükskõik kuidas me selle sõnadesse panema. Aga vili on midagi palju enam, kui välist - sellel on sisemine elu.

Kui Wesley rõhutas sõdameusku, siis kindlasti mitte slle välise pärast, aga just selle vilja pärast, mida usk toob. Tõelise vilja pärast, mis toob usku ka teistele. Uut elu ja tõelist elu.

Jõuame tagasi juurte juurte. Juuri on vaja, et omada elu ja et teistesse anda elu. MIs on siis see juur.

Aga see on osadus Jumalaga. Osadus - ühendus, sõprus, tegelik osadus. Ei mitte arvatav või mõeldav. See on igapäevane tegelik armastus Jumala vastu. See on igapäevane ja tegelik Jumlasse kiindumine, temaga üle kõige arvestamine, tema sõna küljes elamine, tema üle kõige hindamine. See on tema küljest kinni hoidmine, on siis rasked või kerged ajad. See on Temast sõltumine rõõmsaltel päevadel ja kurbadel päevadel.

Mõni oskab hoida Jumalast kinni vaid siis kui on raske. Mõni aga vastupidi, hakkab Jumalas kahtlema kohe kui läheb raskeks. Ei. Kui sul on juurd sügaval siis on need siis kui on päikest ja siis kui on vilhma.

Kristus on meie juur. Elav ja toimiv usk mis loob usku teistes on meie vili.

See on veel vaid üks küsimus, kas olen mina ja sina ilus lill vaasis või juurtega maas .

Jumalakartlik mees peab kannatama. See pole loogiline, see on mõistuse vastane. Ja nii tulevad kõik Iiobi sõbrad teda lohutama. Nad ootavad loogilist seletaust asjale aga ei leia. Vastupidi, iiob, kes peaks oma pattu tunnistama, et on eksinud, õigustab ennast. Õigustab et on õige, et kannatab ilmaaegu. Sõbrad ei oska slle peale teha muud, kui vaid noomivad Iiobit, et ta ei oleks nii põikpäine, vaja on vaid ühte, ütlelda ausalt et on eksinud….

Sõbrad lähevad teda lohutama, aga selles kõiges on nad pigem saanud tema süüdistajaks. Kuidas küll see juhtub inimesega. Küllap siis, kui teda ärritab midagi, millest ta aru ei saa.

Küllap on inimesel välja kujunenud üks pilt Jumalast, pilt , milest ta kinni hoiab. Sõpradel on üks kindel pilt loogilisest Jumalast. Teed nii juhtub naa, teed teisti juhutub teisiti. Kõik oleks nagu korras….. Aga….

Aga Iiobilgi on oma kindel pilt Jumalast. Ta on elanud õiglaselt, ta on teinud kõike mida vaja, ta on vaeseid aitand, ta on kümnist maksnud, ta on teinud oma igapäevast tööd, ta elanud, nagu üks jumalakartlik inimene elama peab. Jumalal oli isegi tema üle hea meel. Näeme loo alguses, et Jumala lausa kiitleb Iiobi üle. Aga ometi on ka iiobil üks kindel pilt Jumalast. See on ehk talle endalegi üllatuseks, mida ta Jumalast arvab. Ta avab selles osas oma silmad alles siis, kui tal väga raske on.

Rasked olukorrad avavad meie silmad ka sellele mida me arvame Jumalast. Me saame seda isegi teada, mida me enne vaid põgusalt ja pinnapealselt oleme hinnanud.

Iiob kaeba enda elu peale ja selle peale, kuidas asjad on selles elus ebaõiglased. Iiob on tark ta tõesti teab ju väga hästi, kuidas maailmas ei ole alati asjad loogilised. Ei ole alati nii, et õiglane saab õiguse tasu ja patune patu tasu. Nii tihti on kurjadel hea elujärg ja tublidel inimetel raske ja kannatus. Nii tihti on asjad hoopis teisiti kui sooviksid loota.

Iiob õigustab ennast taas aga nüüd mitte iimeste ees vaid Jumala ees. Vähe sellest oma suures valus ta ütleb Jumalale, et ta ongi selline - ebaõiglane. Ta arvab, et see on tõde millega minna Jumala ette et öelda ta on ebaõiglane. See on pilt mis tuleb ilmsiks, et Iiobil on Jumalast. Iiob, see õiglane ja tubli mees arvab, et Jumal on ebaõiglane….

Sõbrad, mida suutsid sõbrad, kas aidata iiobit. Ei nemad jäävad kindlaks oma arvamusele, et iiob on eksinud Jumala ees. Vähe sellest seal tuleb üks noor ja ennast täis mees kes on ärritunud, et vanad ja targad sõbrad ei suuda iiobit vaikima panna… Et iiobile on jäänud õigus. Et taas on iiob tõstnud kahtluse alla loogilise piltdi Jumalast. Kuidas võib küll see iiob kahelda Jumala selgetes teedes. Õiglane saab oma õiguse ja patune saab oma patu palga….  Nooregi mehe jutt on selge. Jumala on kõige üle ja kui ta on karistanud, siis ikka patu pärast. Ei saa end inimene õigeks teha…

Nüüd räägib aga Jumal…
Mis on siin Jumalal öelda. Ei kiida ta heaks Iiobi enda õigustust ega süüdistust Jumala suunas. Aga Jumala sõnum ei ole nagu on see sõpdael. Jumal ilmutab end läbi kõige loodu. Jumal ilmutab end suure ja võimsana, kelle suurus on mõõtmatu, kelle tarkus on ääretu, kelle vägi on üüratu, kelle valgus, in piiritu, kelle tarkus on ülisuur… Jumal ilmutab end talle ja küsib siis kas saad sina inimlaps öelda, milline Jumal peaks olema.

Siin mõistab Iiob enda viga. Just seda on ta teinud. Ta on ütelnud Jumalale milline ta peaks olema. Oh mind õnnetut, oh mind ülbet, oh mind rumalat… parandab Iiob meelt. Ma olen ju siiski vaid inimene, väike inmene ei saa mina õpetada Jumalat, milline ta peaks olema. Ei saa mina õigustada ennast ükskõik millise õigusega. See kelle ees ma seisan on Jumal. Jumal suur ja väeline suur ja auline. See on Jumal…

Iiob on kahetseb mida ta on Jumala kohta mõelnud ja öelnud. See on Iiobi õnn.

Jah tal on olnud pilt Jumalast. Suures valus ja kannatuses on see pilt talle endalegi selgeks saanud. Aga ta mõistab see on väär pilt . Ta mõistab et ta selliselt on vaid kuulnud Jumalst ja pole teda kaugelki mõistnud, talle lähedale saanud… Nüüd on saanud aga ta midagi aru, mis ta silmad avab..

Jumalt ei saa inimeen õpetada. Jumala on selleks liiga suur ja imeline. Jumal on võrratu oma suuruses ja väes… Ta ütleb, alles nüüd ma näen.

Kas vajame meie muutust oma arusaamises Jumalast. Kas kannab meid see pilt Jumalast, mida kanname oma südames päevast päeva. Kas meie argine arusaam Jumalast suudab meid kanda läbi ka raskustest. Kas jääb meie armastus Jumala vastu püsima ka siis kui  on raskemad ajad. Kui asjad läehvad nii nagu mei ei taha, kui kuidagi moodi asjad ei ole loogilised ja kontrolli all…. Milline on meie pilt Jumalast. Kas jääb see püsime kuni meie viimase hingetõmbeni, kas jääb püsima meie kiindumus ja armastus Jumalasse…. See on see mida peame ka meie endalt küsima…

Ta oli aus, see oli tema eriline osa. Kui palju püüab inimene sisendada endale et temaga on kõik hästi. Isegi eksimise juures kipub inimene liigagi kergelt ütlema: Ma pole kunagi teind. Ka kristlane, kes on unustanud oma pattud andestuse, võib ekslikult arvata nagu tema oleks alati olnud õiglane ja patuta ning et eksinud on vaid teised. Ometi olema andestuse osaliseks saanud just siis, kui oleme mõistnud ja tunnistanud oma eksimust. Just siis tegi ta meid uueks, puhastas meie südamed, andis uue ja puhta südame.

Andestus ei ole lihtsalt sinisilmne unustus. Samuti ei ole see näo tegemine, nagu midagi poleks olnud. See ei ole ka mitte toimunu tühistamine.  Pigem on see nagu võlavanglast pääsemine. Või hukatusest pääsemine. Inimene kes ise kuidagi ei suusaks maksta oma võlga lastakse vabaks. Piibli aegadel ning hiljemgi pidi võla pärast mine vangi või müüdama orjusesse mitte vaid võlgnik vaid koguni kogu ta pere. Ka kõik lähedased, keda ta armastas.

Aga siin on võidukas just arm ja halastus. Jumal on rikas heldusest ja armuline. See on Jumala loomus. Halastus ei ole haletsus, kuigi võivad olla sarnased sõnad. See on Jumala arkiivne armu pakkumine, uue jõu ja uue energia pakkumine sellele, kes seda väga vajab päev päevalt. Halastuse rikkus on Jumala kink.

Tihtipeale arvame, et arm sõltub ka meie palvetest. Ja olulordades, kus vajame Jumala armu ja abi, tuleks meil paluda, palvetada, et tema meid saaks aidata. Aga palve ei too armu meile lähemale. Arm on juba lähedal. Palvega saame vaid meie läheneda. Ei too palved Jumalt taevast. Meie olme need kes peame lähenema. Jumal on oma armuga alati valmis. Aga meie ei ole. Palve aitab meil läheneda tema armule.

Tee seda täna. Üks Jumala sõna lemmikväljenditest on “täna” mitte “homme”. Just täna on see võimalus et pöörduda Jumala armu poole ja leida temalt abi. See TÄNA tähendab ka meie raskuste ja katsumuste sees. See ei ole vaid homme, kui meil on parem ja praegu peame kannatama. Paulus ütleb ka …. hoopide all, vangis, mässudes, vaevanägemistes, valvamistes,
paastumistes… See on ka nende olukordade sees.

Lähene Jumala armule just nüüd, mitte hiljem, mitte homme… Tõestuseks, et sa tõesti toetud Jumala armule ei ole kordaminekud igas asjas. Vahel just see, kui väliselt on asjad justkui valesti ja sa ometi toetud kõiges Jumala peale. See on kus arm eriliselt avaldub ja on kinnituseks sulle endalegi. Oled alandlik Jumla ees ja ainus, mis sind hoiab ongi arm.

Kas peaksime lootma millegi muu peale kui Jumala arm.

Evangeeliumis Lk 9 näeme, et inimestel olid mitemsugused vabandused Kristuse järgimiseks. Nad tegid nii ja teisti, et anda omad vavandused järgimiseks. Kas meie teame mis on tänapäeva inmeste vabandused. Ära palun kiirusta. Kas me ka tegelikult teame. Küllap on sarnaseid asju, aga küllap mitte lõpuni.

Aga me ei peaks üldse mitte kiirustama vaadates, mis on teiste vastuseis ja vabandused.  Kui me üldse soovime mõista teisi, siis tasuks vaadata iseennast ja seda, milles meie sooviksime oma teed minna ja mitte Jeesuse teed. Milles sooviksime minna sinna, kuhu Jeesus meid saadav, või läheksime vastassuunas. Kas soovime pigem turvalist elu, ja ei ole valmis selleks, mida Jeesus meilt ootab….

Mis see tähendab, Inimese pojal ei ole aset, kuhu pea panna. Inimiese poeg ei paku turvalist ära olemist, ega selle maailma mallide järgi heaolu.

Meie vastupanu temale aga ei peata Jeesust inimesi ennast järgmina kutsumast. Kas vähe või palju ei ole Jeesuse jaoks küsimus. Ta kutsub järgima, kõiki kes soovivad.

Aaga sama moodi ei pea meie ise peatuma vaid kutsume ikka Jeesust järgima, on siis tulejais või mitte. Kui ei ole praegu on hiljem, Jumala töö läheb edasi. Igaüks otsustab ise, kas laseb Jeesuse kutsel enda südant, ja oma elu tervikuna puudutada, või teeb südame kõvaks ja “targaks” selle maailma arusaamade järgi…

Mida aga kindlasti tuleks vältida, see on üleolu ja ülbus nende suhtes kellele esitame Kristuse kutse. Kristus ise oli alati täis armastust kõikide suhtes, mis iganes inimesed arvasid või talle ütlesid…

Aramasuse meelsus ei tohi kunagi kaduda, kui see kaob on kõik kadunud. Tarkus ega andekus, ega inimlikud teod ega muud saavutused siin ei aita ega asenda Jumalalt antud meelsust.

Armastus olgu kõiges motiiviks, vastasel juhul leiame end inimlikus tarkuses aga kõledas tühjuses ja tegelikult surnud religioonis… Hoidku Jumal kõikväeline Jumal meid surnud kommete kombetalitluste eest, kus ei ole Kristust ega tema vaimu. Hoidku meid Jumal surnud religiooni eest meie kogudustes, meie kirikus tervikuna.

See mida Jeesus eelkõige meis teeb, on südame muutus… Ta kingib oma armastava südame, armastava meelsuse. Ja sellest saab kõik alguse, ilma selleta ei ole midagi… on vaid orjaikkes olemine…. Kombe täitmine….

Paulus teab mida ta räägib kui ta sellle eest Galaaatia kirjas meid hoiatab… Jeesus teab kui ta räägib, hoiduge variseride haputaigna eest. Wesley teadis, kui ta rõhutas üle kõige vaimu kaudu uussündi igühes, kes tahab järgida Kristust…. Südame muutumist tema vaimu läbi… Vastasel juhul oleme kadunud…

Kas peaksime siis end tagasi hoidma, tagasihoidlik ja diplomaatlik olema kõiges, mida usume ja mida oluliseks peame, või otsima kõiges siiski lõpuni minevat toetumist. Ja nii loobudes oma õiguest annab Jumala meile oma õigeuse ja kinniab oma sulast oma halastuse läbi…

Paulus on näide sellest, mida tähendab halastus. Paulus kes on andestuse osaliseks saanud, ei ole lihtsalt nautimas seda, mida paulus teeb. Ta ei ole mitte lihtsalt jalule tõstetud, ning taastatud. Ei ta pole taastatud et ta võiks jätkata tegemast seda mida ta ennegi tegi. Paulus on hoopis nüüd Jumlaat teenimas.

Suurest Jumala koguduse tagakiusajast sai armu ja halastuse kaudu Jumala teenija. Jumala halastus on teinud ja teeb ka meid jäkuvalt uueks, teiseks, Jumala teenijateks.

Või firmat kes võtab sinu kõne vastu ja tegelikult sind äragi ei kuula. Taktitundetust kohtame siiski aeg-ajalt. Kurb, kui see juhtub olema keegi kristlane kes on valmis vaidlema ja teisi solvama, aga peaasi et temale õigus jääb. Või oleme ise nii teinud… Või on see sinu ülemus, kellel on puudunud taktitunne.Tuleta meelde, kuidas sa siis ennast tundsid…

Veelgi kurvem on kui see on vaidlemine uskmatuga et tõestada oma õigust. Mida selline vaidlus saavutab. Ta aga ei saa ju vähemaga kungi leppida, sest see oleks kopromiss maailmaga. Mõnikord võib olla aga ka jutlustaja kantsel koht, kus on pigem õigustus kui julgustus, pigem oma tõdede kaitsmine ja teiste maha tegemine, kui et üles tõstmine.

Aga tarkus toob pigeb tervenise, targad sõnad on need, mis on palsamiks, tervenemiseks, üles ehitamiseks. Vaata õpetussõnad 15:28, 1, 2; 12:18; 15:23.

Kui lisame takti, siis jätame kindlasti ära mõne fakti.
Mitte alati ei ole vaja laduda inimesele ette kõik faktid. Alati on võimalik ka asju teisit öelda, üles ehitada julgustada.

Piinlik on gruppide ees, kes on lärmakad, nõudlikud ja mitte kuigi tänulikud maksmisel ega jäta lisaraha. Miks on see nii? Kas eneseõiguse tunde pärast, õige olemise vaimustus ja nõudlikkus teiste suhtes. Küllap vajaks see analüüsi, aga kindel on, see ei ole külv ega lõikus. Kui raske on siis kristlasest ettekandjal olla tunnistaja kristusest oma töökaaslaste suhtes. Kas poleks aeg mõelda sellele, et vältida ülbet enesekindlust. Jah usukindlus ja päästekindlus on vajalik, aga ehk on võimalik vahet teha päästeveendumusel ja enda õiguse veendumusel. Kas sina teed vahet.

Juuda kuningas Aasa
http://mindomo.com/view.htm?m=a8034d82d9564ac7a17d793f37e600a5

http://mindomo.com/view.htm?m=1d3c69476d0844938970e7e74f204295

1Ja hulga aja pärast, kolmandal aastal, tuli Eelijale Issanda sõna, kes ütles: “Mine näita ennast Ahabile, siis ma annan maale vihma!” 2Ja Eelija läks ennast Ahabile näitama. Samaarias oli aga suur nälg 3ja Ahab kutsus Obadja, kes oli kojaülem. Obadja kartis väga Issandat….

Loe Piiblist ptk 18-19.

Mindomo.com Mindmap

Bubbl.us mindmap