Usklike meeleparandus on loogiline jätk eelmisele jutlusele. Wesley räägib, et on kahte moodi meeleparandust. Käsujärgne ja evangeelne. Esimene on patutundmine, teine on südame muutumine patust südame pühaduse juurde. Esimene on vajalik, et üldse kristlaseks saada, teine on vajalik et kasvada kristlasena. Esimen on arusaam meie patust, süüst ja abitusest, mis eelneb Jumala poole pöördumisele ja meeleparandusele, õigeks mõistimisele. Teine meeleparandus aga on usklikele ja see viib kasvamisele, pühitsemisele ja pühadusele.
Wesley ise kirjeldades tagasivaatena metodiste ütles kirjutises “The Principles of a Methodist Farther Explained” et meie metodistide doktriin ei kavatsegi millegis erineda nendest kes teenivad Jumalat tões ja vaimus, aga kavatseb erineda paganatest (uskatutest) ja nimekristlusest. Meie doktriini aluseks on meeleparanus, usk, ja pühadus. Esimene on esik, teine uks ja kolmas religioon ise. Usklike meeleparandus viib neid usus edasi ja see kestab terve elu.
Antud jultus on kolme osaline 1) Uskliku arusaamisele jõudmine patust, tehtud patud ehk tehtud halb ja tegemata jäämise patud ehk tegemata hea. Siin on ka uhkus, isekus, maailma armastamine, saamahimu ja kõik mis on vastupidine armastusele. 2) uskliku arusaamisle jõudmine isiklikest kalduvustest, möödalaskmistest, vääritusest, ja arusaamine Kristluse vere lepituse vajalikkusest. 3) usliku arusaamisele jõudmine ta abitusest ja sõltuvusest vaid Jumala armust mis on igas valdkonnas usklikle kättesaadav
Usklike meeleparandus viib täielikule pühitsusele. Seega Wesley ei usu, et kristlane on täielikult püha kohe peale pöördumist. Liha jätkab võitlemist vaimu vastu, meie loomulikkus armu vastu, meie enese tahe Jumala tahte vastu.
(veel…)
Wesley ajal oli mitmeid, kes kindlalt väitsid et Jumala juurede tulles saab inimene kogu patu väest aga ka patu olemusest vabaks. Pattu pole enam kristlaste jaoks, õpetasid nad. Wesley ei ole kuidagi sellega nõus, ning õpetab selgelt, et patt ometi jääb kristlase ellu ka Jumlala lapsena olles. See on piibli õpetus ja ka inimeste kogemus. Patu vastu peab ka kristlne võitllema ja kasvama pühitsuses. Zinzendorf näiteks arvas et pühadust saadakakse täiesti kohe Jumala juurde tulles ja selles kasvada pole võimalik. Wesley arvab, et patt siiski jääb kristlase juurde ehk tema väljenduses, loomuliku inimese loomus inimeses säilib. Võitlus jäktub maailma, liha ja saatana vastu. Eriti ohtlik on Wesley arvates selline õpetus nõrkadele kristlastele, kes võideldes patuga lükatakse eemale, kuna patt näitab et nad ei olegi kristlased. See omakorda jätab need kasvavad kristlased saatana meelevalla alla teise ja kõige rohekm enese süüdistuses, hirmus ja jõetuses üldse võideldagi patu vastu enda elus. Wesley ütleb, et noortel kristlastel on kaks vastandlikku tendentsi: armu all elamine ja oma loomuse järgselt elamine; liha järgi elamine ja vaimu järgi elamine; enda armastus ja Jumala armastus. Pöördunud Kristlased on pühitsetud aga mitte täieliklt pühitsetud. Nad on samal ajal vaimulikud ja lihalikud. Jumal kutsub nad aga teekonnale kus nad on tõésti kord täiesti pühitsetud ja viljakad oma teenimises. Antud jutlus näitab selle tee.
(veel…)
Eelmised kaks jutlust tegelevad teemaga, usukindlus. Inimene ei saa olla kristluna mitte sellepärast, et ta seda arvab, vaid see on Jumala töö tõttu inimese südames. Ja Jumala töös on üks tähtis asi, see on Vaimu tunnistus inimese südames. Vaimu tunnistuse eesmärk on anda teada andestusest. Kui kohtunik annab armu kurjategijatele siis see nende elu ei mõjuta sisemiseks sooviks muutuda, kui nad teavad, et neile on armu antud. Vaim mille oleme saanud, on lapsepõlve vaim. Et võime öelda Abba, Isa. Antud jultus hakkab rääkima südametunnistuse häälest ja seesmisest tunnistusest – inimese tadlikkusest olla Jumala laps ja sellest tingutud elust. Wesley ajal püüdsid paljud kindlust usus leida selles, et Jumal on mind valinud… Wesley ja Charles sellest õpetusest tuge ei otsi. Äravalimise temaatika on esiteks üsna problemaatiline ja teoloogiliselt nõrk – tühjaks läheb siis ka miks üldse saatan siis püüab eksitada ja Jumal üles tõsta, ja viimaks kohtupäev ei saa ju olla siis kohtupäev. Eriti hull aga on olukord, kui inimene ongi veendunud, et teda ei ole välja valitud. Oli tol ajal isegi neid kes arvasid et nad õigeks tehtud Jumala ees, ka endiste praeguste ja tulevaste pattudega, miski ei väära seda, nad on valitud. Wesley õpetab selgelt antud jutlustes usukindlusest, et Jumala armu kogemine viib inimest pigem vastupidiselt taotlema puhtust patust, pühadust seesmiselt ja väliselt. Wesley oli veendunud selles kindluses, mis saab olla siin ja praegu aga mitte ales igavikus. Kindlusetus selles, kas me oleme Jumala lapsed, on hirm, ebakindlus Usukindlus aga toob rõõmu, see on täis rõõm ja rahu Jumalaga. Antud jutluses Wesley räägib südametunnistusest või sisemisest eneseteadvusest. Jumal mõjutab Püha vaimu läbi inimese südametunnistust. Selle läbi inimene teeb moraalsed otsused, (mis on õige ja mis vale) ning käitub. Südametunnistus aitab mõista sisemisi soove ja väliseid nõudmisi. Aga enne kui inimene siiski saab usaldada oma südametunnistust, tuleb seda teha täiuslikuks ja seda õpetada Jumala sõna abil. Alles Jumala sõnale rajatud südametunnistust saab usaldada. Wesley seob sageli legaalsed ja seaduslikud aspektid inimese kogemuse ja eluga. Jumala osa on Wesley järgi meile oma heameele näitamine ja võimeliseks tegemine elada püha elu. Inimese osa on Usaldada Jumalat ja järgida tema antud teed, jääda ustavaks ja võidelda meile antud head võitlemist. Ja nii olles võidukad patu üle Püha Vaimu läbi püsib neis tunnistus ka endas et nad on Jumla lapsed.
(veel…)
Wesley kirjutas selle jutluse 20 aastat hiljem. Vaadates aga 50 aastat hiljem, kui pannakse kokku ta tööde kogu kirjutab ta oma sõbrale nii: „Kui viiskümmend aastat tagasi mu vend Charles ja mina jutlustasime oma lihtsameelsuses headele inimestele inglismaal, et enne kui nad ei tea, et nende patud on andeks antud, on nad Jumala viha all. Ma imestan, et nad meid surnuks ei visanud kividega. Metodistid ma loodan tevad nüüd palju rohkem. Me jutlustame küll usuveendumust ja usukindlust, aga seda kui eesõigust Jumala lapsele, aga mitte nõuet. Me ei suru seda peale hukatuse hirmutamisel neile, kes sellest rõõmu ei tunne.
Metodisti teoloogia järgi armu on võimalik tagasi lükata ja see kurvastab Püha Vaimu.. Kogu oma elus meil tuleb vastata Püha Vaimu kutsle, kes teeb meid võimeliseks pöörduma Kristuse poole ja kuuletuma Kristusele. Ainult Jumal saab meid õigeks mõista ja pühitseda. Antud jutlus rõhutab inimese isiklikku vastutust et lõppkokkuvõttes saada päästetud. Jumal on meid välja valinud aga ta ei sunni meid, meie saatus ei ole otsustatud, meil tuleb teha igapävaseid valikud et kord pärida igavene elu.
Aga selle kõige juures Wesley uskus, et Jumal et taha et me elaksime teadmatuses oma päästest, sellest et meil tõesti on teadmine oma olukoorast Jumalas, et oleme tema lapsed. Ilma selleta võib inimene väga selgelt langeda hirmu ahastuse, teadmatuse, ja deperssiooni lõksu. Juba aastal 1725 kirjtuab John Wesley emale:“Kui meil meil üldse ei ole võimalik olla mingit kindust oma päästes. Siis on ju täiesti hea põhjus, et iga hetk tuleb saata mitte rõõmus vaid kartuses ja värisemises, hirmus. Ja sellisel juhul ilma mingi kahtluseta oleme me maailmas kõige õnnetumad (armetumad) inimesed. Jumal hoidku meid sellisest olukorrast. . Usun, et seesmine veendumus Jumalale meelepärane olemises on üeüldine kristlaste eesõigus, sealjuures kartes Jumalat ja tehes ka tööd Jumala õiguse nimel.
Igal usklikul, ütleb Wesley on olemas Jumala Vaimu tunnistus ja endagi tunistus et ta on Jumala laps. See on tunnistus kus üldine usk, et Jumal on surnud maailma pattude päras saab inimese isiklikuks veendumuseks et ta suri ka just tema pattude pärast.
(veel…)
Wesley oli otsimas nagu paljud enne teda usukindlust. Oma erilises innus tegi ta kõik et võiks olla Jumalale meelepärane aga miski ei andnud talle südamerahu ja kindlat teadmist oma lapseseisuses. Kuni oli 24. mai 1738, kus ta sai teadmise et ta võib toetuda ainult Kristuse peale oma usukindluses. Kuigi see ei ole tadmata ja tundma õpetus kirikus, tollane 18. saj anglikani kirik õpetas ja rõhutas seda vähem ning selle asemel oli rõhk välisel käitumisel, normidel ja nõuetel. Formalistid panid suure rõhu välisele religioonile ja müstikud suure rõhu sisemisele ja üksnes personaalsle ilmutusele, müstilisele valgustusele, ratsionalistid aga deitismis välistasid isikliku osaduse võimaluse üldse. ning usukindlusest arusaam jäi ometi kõrvale. Puudus tasakaal kus oleks nii väline kui sisemine rõhutatult usuelus olemas. Antud jutluses püüab Wesley näidata, kuidas usukindlus on nii Jumala vaimust kui inimese vaimus mõlemas. Ta on näinud seda vaimu tunnistust endas ja paljudes (on küsitledes saandu 1200 - 1300 tunnistust pöördumisest ja usukindluse saavutamisest teatud kindlal päeval). Usukindlus ei ole Wesley jaoks tingimus pääsemiseks, aga see on eesõigus nendele, kes on ülevalt sündinud. Paljud lihtsalt ei ole teadlikud sellest annist mis annab rõõmu kristlikule elule ja väe - usukindlus.
(veel…)
Antud jutlus tutvustab sisse metodismi üht eripära - vaimu tunnistus südames. Wesley räägib kolme tüüpi inimestest, loomulikust inimesest, ärganud inimesest ja usklikust inimest. Loomulik, legalistlik ja evangeelnne seisukord inimesel.
Loomulik inimne ei tea ega taha teada Jumala olemasolust, ega enda vaimulikust oukorrast, mis on teadmatus Jumala seaduste kohta, pigem uhkustavad oma tarkuse ja headusega aga välistavad igaviku, ja seega on tavaliselt ise pattu orjuses..
Ärganud inimemene tunnetab juba Jumala olemasolu ja sealjuures ka enda pattu. Nende valerahu on nüüd kadunud, kuna teavad, et patu tõttu on nad lõigatud ära igavesest elust. Patt ei paku enam rõõmu. Aga nad ei tea väljapääsu ega tunne Jumala armu. Ometi selles olukorras liiguvad nad Jumala armu suunas.
Kolmas grupp on uslikud, kes elavad Jumala armu all. Nad on võtnud vastu Kristsue kui enda Issanda. Uus elu annab neille vabastuse patu süü ja väe alt. Neil on veendumus andestusest.
Wesley näitab et meie staatus Jumala ees ei ole staatiline ja see võib muutuda usaldusest tagasi ärganu olukorraks ja vastupidi. Iga hea algus ei tähenda veel kõike. Hea seeme vajab ka head pinda see on Jumala usaldamine ja toetumine armule mis võimaldab neil meelt parandada ja kanda igavese elu vilja. Jumal pakub inimesele armu läbi vabaduse patu süüst ja patu laastavast väest.
(veel…)
Epworthis, oma lapsepõlve kodukirikus, kus isa enne teenis, kus aga nüüd Wesleyl ei lubatud tal tollase pastori poolt jutlustada. Samal õhtul aga organiseeriti rahvas kirikuaeda. Seal Isa haua juures Wesley jutlustas jutluse Jumala riik ei ole söömine ega joomine, vaid õigus rõõm ja rahu Pühas Vaimus. Tollane jutlus ei ole säilinud, aga sama teemat kujutab käesolev jutlus.
Seespidine Jumala riik ei ole õige usk ega arvamused, vaid seesmine pühadus, mis väljendub rõõmus. Antud jutlus ei räägi Jumala riigi loomusest, vaid sellest, kudias selleni jõuda. Oli arvamusi tol ajal, et meeleparandus on tegu, aga armu juures ei ole seda vaja. Wesley balanseerib armu ja teo ka meeleparanduse juures ja näitab selle vajalikkust.
(veel…)
Inimene pöördub, aga patu reaalsus jääb ometi alles. Wesley räägib antud jutluses sellest. Seega on jutlus suunatud eelkõige usklikeile, st neile kes on juba saanud õigeksmõistu Jumala poolt. Wesley ütleb, et siin on kaks äärmust, üks on kalduda patuga mitte arvestama ja mitte võtma tõsiselt meeleparanduse vajalikkust, teine võimalus on mitte vastu võtta andestust ja tuletatakse meelde pattu, mille Jumal on juba ammu andestanud ja mis on ka ammu Jumala ette toodu. Esimene juhtum on pime naiivsus teine masendus ja enese süüdistust. Seega räägib Wesley tasakaalust kahe äärmuse vahel, kuidas leida tasakaalu. Wesly siin teeb vahet teadlikul möödaastumisel ning tahtmatul inimlikul nõrkusel. Nõtrustest täielikult ei saa vabaneda aga Jumal aitab vabaneda teadlikut patust. Jeesuse lunastust vajavad aga mõlemad patud. See, millest Wesley siin kinni hoiab on Rooma kirja lõik “Ei ole mingit hukkamõistu neil, kes on Kristuses ja kes ei ela mitte liha (Jumalatu loomuse) järgi viad vaimu (Jumaliku loomuse) järgi. Seega on siin jutluses hoiatus neile, kes suhtuvad patusse peale pöördumist kergekäeliselt aga on ka julgustus neile, kes on lüüa saanud patu poolt ning kaotanud täielikult julguse minna edasi…
(veel…)
Wesley varasema jutlustamise ajal toimusid mitmed ilmingud inimestel, kes kisasid keset jutlust Jumala armu saamiseks ja oli ka muid ilminguid. Väidetavalt hiljem, alates 1740 kui Wesley ei rõhutanud inimese hukatuslikku olukorda kui ta ei oma päästeveendumust, vaid julgustas, et Jumal igal juhul selle ka kord annab, siis jäid need ilmingud vähemaks või päris ära. Antud jutlus siin räägib põhimõttelisest vahest usu-õigusel ja seaduse-õigusel. See selgitab vahet tegude lepingul ja usu lepingul. Aadam ja Eeva kuni pattu langemiseni olid tegude lepingus, aga peale pattu langemist seda täita pole võimalik. Hea sõnum selles jutluses on meie võimalus olla usu lepingus. Jumala õigus tuleb armu kaudu mida Jumal annab *alati kõigile* kes meelt parandavad ja usuvad.
(veel…)
Protestantilk arusaam - õigeksmõistmine usust on saanud alguse 200 aastat enne Wesleyd. 18 sajandil aga on Wesley üks kõige häälekamaid antud tõe kuulutajaid ja pooldajaid. Wesley jaoks on kiriku edasine saatus sõtlumas just sellest dokriinist kinni pidamises “on this Chruch stands of falls”. Tema jaoks õigeksmõistmine saab alguse just andestuses ja uuest suhtest Jumalaga. See on liikumine jumaalst võõrandumisest Jumala tundiseni, pimedusest valgusesse, vaimulikust surmaste vaimulikku elusse. Aga see ei ole inmiese pingutuse tulemus vaid Jumala armu töö, usus Jeesusesse. Wesley jutlustas selle neli aastat peale aldersgate. Ta ise ütles, et teda hakati kohe ründama ja süüdistama äärmuslikus entusiasmis, enesepettuses, uusõpetuse levitajana. Wesley ise püüdis paljuski saada õigeks Jumala ees tegudega, aga peale Aldresgate kogemust on veendunud et see saab olla üksnes usust Kristusesse. See on pääste hirmudest kahtlustest ja patust. Hirmust, sest meile on antud pääste lootust igavesest aust; kahtlustest, sest Jumala vaim tunnistab meie sees, et oleme Jumala lapsed; patust, sest olles tehtud vabaks patust on nad saanud õiguse sulasteks.
(veel…)